Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) värske raport näitab, et viimased 11 aastat on olnud mõõtmisajaloo kõige kuumemad. Lõviosa kliimasüsteemi jäänud lisaenergiast talletas aga maailmameri, aeglustades sellega õhutemperatuuri tõusu.
Ehkki inimesed tajuvad kliimamuutusi peamiselt suvekuumuse kaudu, talletub atmosfääris vaid üks protsent Maa kliimasüsteemi lõksu jäänud soojusest. Sellest suurema osa neelab hoopis maailmameri, mis on viimase 20 aasta jooksul talletanud aastas 18 korda rohkem energiat, kui tarbis sama aja jooksul terve inimkond. Seetõttu annab õhutemperatuur üksinda soojenemise ulatusest organisatsiooni hinnangul üsna eksitava pildi. Kokku on alates 1970. aastatest Maa kliimasüsteemi lisandunud lisasoojusest neeldunud ookeanides 91 protsenti, vahendavad Nature ja WMO.
Soojenemise ulatuse paremaks mõistmiseks kasutas WMO värskes kliimaraportis esmakordselt peamise kliimanäitajana Maa energiabilansi tasakaalutust (EEI). Kliimateadlased on kasutanud indeksit juba aastakümneid, et hinnata Päikeselt saabuva ja kosmosesse tagasi kiirguva energia vahet.
Teadlased leidsid, et möödunud aastal oli hälve suurem kui kunagi varem, alates andmerea algusest 1960. aastal. Melbourne’i ülikooli kliimateadlase Mandy Freundi sõnul on uus mõõdik pikaajaliste kliimamuutuste hindamisel aasta keskmiste temperatuuride võrdlusest märksa selgem ja ausam näitaja.
Paigast nihkunud tasakaal mõjutab otseselt inimeste igapäevaelu. Tormid paisuvad ebatavaliselt soojade ookeanide toel suuremaks ja soojem maailmameri kiirendab ka polaaralade jää sulamist. Maismaal vaevlevad miljonid inimesed lisaenergia tõttu üha sagenevate äärmuslike ilmastikuolude käes. Kuumalained ja üleujutused nõuavad elusid ning tekitavad miljarditesse eurodesse ulatuvat majanduskahju.
Lisaenergia koguneb kliimasüsteemi eeskätt atmosfääri paisatud kasvuhoonegaaside tõttu. Gaasid takistavad soojuskiirguse kosmosesse hajumist, rikkudes sellega planeedi energiabilansi. Raporti järgi kerkis süsihappegaasi tase möödunud aastal atmosfääris rekordilise 423,9 osakeseni miljoni kohta.
Antarktika jääpuursüdamike põhjal pole olnud CO2 tase nii kõrge vähemalt viimase kahe miljoni aasta jooksul. Teadlased kinnitavad, et praegune olukord jääb kaugele väljapoole kliima loomulikku muutumist.
Ühtlasi on ookeanides neeldunud CO2 hulk piisav, et muuta nende keemilist koostist. Aastatel 2015–2024 talletus ligi kolmandik inimtegevusest pärit süsihappegaasist merevette. Pinnakihtides tõusis seeläbi vee happesus vähemalt viimase 26 000 aasta kõrgeimale tasemele. Happelisem vesi kahjustab mereökosüsteeme, mis vähendab omakorda rannikuriikide toodetava toidu hulka.
Lisaks kahanes Arktika merejää ulatus mullu satelliitmõõtmiste ajaloo madalaimale tasemele ning Islandil ja Põhja-Ameerikas sulasid hoogsalt mandriliustikud.
Mõju inimestele
Ookeanide ja mandriliustike kõrval mõjutab lisaenergia otseselt inimeste endi käekäiku. Näiteks loovad muutused sademete mustrites ja soojem kliima soodsa elukeskkonna sääskedele. Nende levitatav dengue palaviku on muutnud maailma kõige kiiremini levivaks viirushaiguseks, mis ohustab Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul juba poolt planeedi elanikkonnast.
Temperatuuritõus võimendab riske ka töökeskkonnas. Raporti andmetel trotsib igal aastal ligikaudu 1,2 miljardit inimest oma argitöös ohtlikku kuumastressi.
Teadlased peavad kasvuhoonegaaside hulga kiiret vähendamist endiselt hädavajalikuks. Mõngigaid kliimasüsteemis juba toimunud muutusi ei anna aga enam sadu aastaid tagasi pöörata. Ookeanide soojenemine ja mereveetaseme tõus jätkuvad isegi siis, kui inimesed lõpetaks kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise momentaalselt.
Pöördumatute muutuste tõttu peab ühiskond WMO hinnangul uute oludega kiiresti kohanema. Riigid peavad ehitama ümber oma taristu, et hooned peaksid vastu äärmuslikumale kliimale. Tulevikku vaadates peavad teadlased hädavajalikuks ka varajaste hoiatussüsteemide arendamist. “Kui ajalugu kordub üksteist korda, ei ole see enam kokkusattumus,” nentis ÜRO peasekretär António Guterres raporti valguses.