Üks hea kolleeg kirjutas mulle kunagi, et vanad mehed ei peaks rääkima sündimuse teemadel, neid ei võeta tõsiselt. Ilmselt oli tal õigus, aga midagi ei ole teha, rahvastiku vähenemise teema on tuleviku vaates eksistentsiaalne küsimus ja seda teemat tuleb fookuses hoida.
Teisalt ei maksa ka alahinnata nende inimeste arvamust, kes elukaare teise poolde on jõudnud. Nad teavad, mis elus päriselt oluline on, sest nad on kõike seda, mida elu pakub, omal nahal kogenud.
Mõtisklesin selle üle, et miks siis noored naised ja mehed sündimuse suurendamisest eriti ei kirjuta või kui kirjutavad, siis pigem stiilis, et sellest ei peaks kirjutama. Kui siit veel sammuke edasi mõelda, siis jõuame ilmselt igipõlise põlvkondade vahelise konfliktini, kus vanem põlvkond ei saa aru, miks noorem põlvkond mingeid asju teistmoodi teeb ja mõtleb, kui nemad seda teevad.
See on nii kogu aeg olnud ja jääb ilmselt ka edaspidi alati nii olema. Kõik uuringud näitavad, et inimeste väärtusruum on muutunud. Abielu ja lapsi ei väärtustata enam sellisel viisil nagu seda tehti 30–40 aastat tagasi. Need on teaduspõhised faktid.
Ma tooks siia ühe dimensiooni veel juurde. Mulle tundub, et noorem põlvkond mõtleb valdavavat stiilis, mis minust saab või saama hakkab, eakamatel on natuke rohkem põhjust mõelda ka stiilis, et mis meist saab.
Muretsetakse rohkem üldisemate teemade kui isikliku perspektiivi pärast, sest 50+ vanuses või veelgi enam 60+ inimestel on juba suhteliselt selge, kuhu ollakse jõudnud ja mida saavutatud.
“Maailma ja poliitikat me saame muuta läbi reaalpoliitika ja osalusdemokraatia, mitte läbi sotsiaalmeedia.”
Nüüd ilmselt vaidlevad paljud mulle vastu, et väga palju noori muretseb näiteks globaalse kliima soojenemise pärast. Sellele ei ole keeruline vastu vaielda. Ma arvan, et paljude noorte jaoks on see lihtsalt poos, suure trendiga kaasa minek. Kui see oleks päris asi ja tõsine mure, siis roheliste partei toetus ei oleks alla valimiskünnise ning kohalikel valimistel Tartus, kus on palju noori, oleks väljas ilmselt rohkem kui kuus roheliste kandidaati. Maailma ja poliitikat me saame muuta läbi reaalpoliitika ja osalusdemokraatia, mitte läbi sotsiaalmeedia.
Aga tuleme tagasi demograafia juurde. Huvitaval kombel ei ole madal sündimus kohalike valimiste valimiste konteksti üldse nähtav teema. Sellest isegi ei räägita. Kellele me väljaspool Harjumaad neid uhkeid lasteaedu ja koolimaju ehitame ja kallist koolivõrku üleval peame? (Väike)laste arv ju kukub ja kukub kiiresti.
Rahvastiku vähenemine on eksistentsiaalne probleem ja selle lahendamiseks kindlasti ei piisa kohaliku omavalitsuse teemapüstitusest. Tegelikult oleks vaja erakondade ülest kokkulepet, et teemaga tõsiselt tegeleda. Miks see on eksistentsiaalne probleem?
Rääkides Eesti rahvaarvu vähenemisest rõhutatakse tavaliselt kahte aspekti.
Esiteks on meil põhiseaduse preambulas kirjas nõue tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on olnud tugev argument konservatiivsete erakondade retoorikas ja eks sellele ongi keeruline vastu vaielda, sest põhiseadust ju keegi muutnud ei ole.
Teine teema, mida käsitlevad meelsasti lisaks konservatiividele ka liberaalsemad erakonnad, on majanduslik järjepidevus ja sotsiaalse kaitse süsteemi kestlikkus. Kõik saavad ju aru, et selleks, et me saaksime pakkuda avaliku sektori teenuseid (tasuta haridus, tervishoid, julgeolek) on meil vaja maksumaksjaid, kelle maksudest kogu avalikku sektorit üleval peetakse. Sisuliselt tegeleb avalik sektor erasektoris loodud väärtuste ümberjagamisega.
Maksudega võetakse ning toetustega ning valitsuse kulutustega antakse raha majandusse tagasi. Muidugi loob avalik sektor ise ka lisandväärtust, andes inimestele hariduse, tagades tervise eest hoolitsemise ning julgeoleku, aga rahalises mõttes tuleb ümberjagatav erasektorist.
Oluline majanduslik aspekt on ka pensionid. Palju on räägitud sellest, et lapsi on vaja selleks, et nad tulevikus oma vanemaid üleval peaksid. Seda tõlgendatakse tavaliselt väga valesti, eeldades, et kui vanemad enam ei tööta, peavad lapsed sõna otseses mõttes nende arveid hakkama maksma.
Majandusteadlaste vaates tähendab eespool toodud lause pigem seda, et vanemate pensioni (I sammas) maksavad kinni nende lapsed, kelle sotsiaalmaksust riiklikke pensione makstakse. Kust tuleb tulevikus praeguste 30-aastaste pension, kui maksumaksjaid ei ole? Säästavad, korjavad teise ja kolmandasse pensionisambasse? Kuna meil on ka pikaajaline hinnatõus tulevikus 3–4 protsenti, ei tundu säästmine majanduslikult väga ratsionaalne tegevus.
Miks ma arvan, et me oleme sisenenud kõrge inflatsiooniga ajajärku? Vaadates Euroopa riikide võlakoormust ei ole tulevikus tegelikult mitte mingit muud varianti kui läbi varaostu programmide (loe: raha trükkimise) rahastada riikide kõrgeid laenukoormusi. Või usub keegi päriselt, et Prantsusmaa ja Itaalia suudavad, saavad ja tahavad oma eelarve tasakaalu viia?
“Keegi ei saa administratiivselt keelata vabatahtlikku säästmist vanaduspõlveks, see on samuti selge.”
Eestil on vaja veel ka tulu- ja hinnakonvergentsi, mis tähendab ka tavapärasest kõrgemat inflatsiooni. Igal juhul ei taga erinevad pensionisambad tulevikus sissetulekuid, mida me arvame tagavat. Aga ega keegi ei saa administratiivselt keelata vabatahtlikku säästmist vanaduspõlveks, see on samuti selge.
Maksumaksjate puuduse üheks lahenduseks pakutakse rännet, võõrtööjõudu. Meil on lähinaaber, kes maadleb praegu kõrge sisserände tulemustega. Mõnda pealinna piirkonda ei julge ka politsei minna, räägitakse sõjaväe kaasamisest. Samuti tahetakse alandada vanusepiiri, mille eest saab hakata inimesi kriminaalkorras karistama, vanglad on täis, osa inimesi tuuakse Tartusse karistusi kandma. See on lahke sisserändepoliitika karm reaalsus. Aga olgu, teoorias on selline lahendus võimalik, kuigi läheb vastuollu meie põhiseaduse eesmärkidega.
Nüüd natuke ka kolmandast probleemist, mida me paraku sisserändega ei saa lahendada. Madala sündimuse põhjustena toome küll välja globaalsed probleemid, näiteks julgeoleku ja sõjaohu, aga seome selle iibe teemaga valest otsast.
Alustaks sellest, et meil nägi eelmisel aastal ilmavalgust 9690 last, nendest oli poisse 4900. Need on poisid, keda saaksime 19–20 aasta pärast kaitseväkke kutsuda. See arv on suhteliselt lõplik, sest isegi kui meile tuleb rändega samas vanusegrupis lapsi, siis ei pruugi neil olla selleks ajaks Eesti kodakondsust.
Neist 4900 poisist on umbes 40 protsenti kaitseväe kõlblikud, kui praegust praktikat arvestada. Arvata võib, et tulevikus on see osakaal veel väiksem. Järelikult saaksime püssi alla umbes 1960 noort. Arvestades, et selle aasta esimese kaheksa kuuga on juba sündinud 537 last vähem kui eelmisel aastal, siis järgnevatel aastatel on need arvud veel väiksemad. Karta on, et sellel aastal on meil sünde lõpuks kokku alla 9000. Meie kaitseväe vajadus iga-aastaseks ajateenistuseks on umbes 4000 noort aastas. Isegi kui me tüdrukud juurde paneme jääb ikka inimesi puudu.
Kellele me neid relvasüsteeme ja padruneid ostame? Kes meid kaitsma hakkab? Kuidas me säilitame iseseisva riigi, kui pole mehi ja naisi, keda rindele saata, kui vaenlane peaks ründama?
Need küsimused teevad mind palju rohkem murelikuks kui võimalik tulevane pension. Küll me saame hakkama. Miks ma üldse muretsen selle pärast, mis saab 20, 30 või 40 aasta pärast, ehk tuleks lõpus uuesti pealkirjas toodud küsimuse juurde. Ma lihtsalt soovin, et mu lapselapsed saaksid oma lapsi vabas Eestis üles kasvada. Ei ole vist liiga palju soovitud?