Eesti tervishoius puudub ühtne süsteem, millega edastada elektritõukeratastega juhtunud õnnetustes saadud kehavigastuste andmeid Tervisekassale, osutab õpilsuurimus. Samuti kasutatakse selleks praegu vananenud klassifikatsiooni.
Elektritõukerattad on muutunud linnaliikluses väga tavaliseks. Alates 2017. aastast kasvas elektriliste tõukerataste arv ja kasutamine Euroopas plahvatuslikult. Eestis alustas selle teenuse pakkumisega esimesena 2018. aastal Bolt.
Eesti Liiklusseaduse järgi on elektriline tõukeratas kergliikur, mis mõistena seadustati 2021. aastal. Samas on palju elektritõukeratastega seonduvat veel reguleerimata. Tõukerataste arvu kasvuga on sagenenud ka nende osalusel toimunud liiklusõnnetused.
Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpilase Laureen Kalveti uurimistöö eesmärk oli uurida elektritõukeratastega juhtunud õnnetustes saadud kehavigastuste statistikat. Politsei hinnangul on nimelt kergliikuritega toimunud õnnetuste arv küll vähenenud, kuid meditsiinitöötajad seda ei kinnita. Vigastuse tõttu haiglasse jõudnud juhtumitest peab haigla teatama nii tervisekassale, kes ravikulud hüvitab, kui ka transpordiametile, kirjutab ajakirja Akadeemiake juhatuse liige ja ravimiameti spetsialist Pille Säälik.
Rohem õnnetusi juhtub noorte meestega
Algselt oli Laureen Kalvetil kavas teha kogu Eestit hõlmav uurimistöö. Siiski osutus esinduslike ja usaldusväärsete andmete saamine kogu Eestist liiga keeruliseks. Seda põhjusel, et Eestis kasutusel oleva rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK) versioon (RHK-10) ei erista elektriliste tõukeratastega toimunud õnnetusi teistest erikonstruktsiooniga mootorsõidukitega – nt elektrirula, tasakaaluliikur, monoratas – juhtunud õnnetustest.
Kuna riiklikult on kokku leppimata, kuidas elektrilise tõukerattaga juhtunud õnnetusi RHK-10 järgi kodeerida, teevad tervishoiuteenuste osutajad seda väga erinevalt. Pärnu maakonnas on elektriliste tõukeratastega juhtunud õnnetuste kodeerimine RHK-10 järgi kõige selgemini kokku lepitud. Seetõttu valis Laureen uuritavaks piirkonnaks just selle maakonna.
Ta leidis, et kahe aasta (2021–2022) vältel jõudsid inimsed Pärnu maakonnas juhtunud ja arstiabi vajanud elektritõukerataste õnnetuste järel Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) 97 korral. Valdav osa ehk 68 protsenti elektritõukeratastega sõitmisel juhtunud vigastusi oli seotud meestega. Suur osakaal ehk 20 õnnetusjuhtumit toimus ka 5–14-aastaste poiste ja noorukitega.
Lisaks tervisekassa teavitamisele peavad haiglad esitama õnnetuste kohta andmed ka transpordiametile. Samas polnud väga täpset võrdlust transpordiametisse jõudnud andmetega uurimistöö käigus võimalik teha. Selle üks olulisi põhjuseid oli, et transpordiamet kasutab andmekogus teisi vanuserühmi.
Siiski sai Laureen järeldada, et ka transpordiameti andmetel oli suurim viga saanute rühm nooremad mehed: täpsemalt 18–24 ja 25–34 aastased. Veel nooremad vanuserühmad ei tulnud transpordiameti statistikas märkimisväärselt esile, kuigi Pärnu haigla andmetel oli 5–14-aastaseid poisse vigastatute hulgas enim. Autor järeldas seetõttu, et transpordiameti andmetes on nooremate poistega juhtunud õnnetuste arvu tugevasti alahinnatud.
Vigastuste käsitlusalus on uuendmata
Haiglad peavad teatama transpordiametile liiklusõnnetustes viga saanute andmeid Liiklusseaduse rakendusakt nr 54 “Liiklusõnnetuse registreerimise, asjaolude väljaselgitamise ja arvestuse kord ning liiklusõnnetuste andmekogu pidamise põhimäärus” alusel. Laureeni töö õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake avaldamise protsessi käigus transpordiametiga suheldes selgus, et see on uuendamata. Samuti ei too see elektritõukeratast kui liiklusvahendit eraldi välja. Leid võib muu hulgas haiglate edastatud andmetes ebatäpsusi tekitada.
Pärnu haiglas registreeritud elektritõukeratastega juhtunud õnnetustes saadud vigastuste analüüsil selgus, et enamik vigastusi olid kergemad pindmised vigastused – neid esines 46 protsendil juhtudest. Pindmine vigastus on näiteks marrastus, põrutus, verevalum, vigastus ilma lahtise haavata.
Pindmistele vigastustele järgnesid 27 protsendil juhtudest luumurrud. Neist esines enim ehk seitsmel juhul küünarvarremurde ning kuuel juhul randme- ja käepiirkonna luumurde. Viiel juhul teatati kanna- ja jalamurrust, neljal kolju- ja näoluumurrust ning kolmel juhul õlapiirkonna luumurrust. Esinemise sageduselt kolmandal kohal olid 12 ravijuhuga haavad, mille hulgas oli suur osakaal peahaavadel.
Vigastatutest 13 pidi jääma haiglaravile. Nende patsientide keskmine haiglas viibimise aeg oli keskmiselt 6,3 päeva, kuid see näitaja varieerus suuresti. Enamik patsiente vajas suhteliselt lühiajalist haiglaravi, kuid pikim haiglas viibitud aeg oli 33 päeva.
Uuritud kahe aasta jooksul olid Pärnu maakonnas elektritõukerataste õnnetustes vigastatute otsesed ravikulud 47 560 eurot. Ravijuhtumi keskmine kulu oli 485 eurot, mediaanväärtus aga 49 eurot. See tähendab, et poolte ravijuhtude kulu oli väiksem kui 49 eurot. Kuna mediaanväärtus on palju madalam kui keskmine, viitab see, et üksikud tõsised ja seetõttu ka väga kulukad ravijuhtumid tõstsid keskmise kulu oluliselt kõrgemaks.
Kõige tõsisema 11 juhtumi ravikulu oli kõigil üle 800 euro ja kokku kulus neile 40 417 eurot. Tegemist oli koljusiseste vigastustega, õlapiirkonna- ja õlavarremurdude ning küünarvarreluumurdudega. Autor toob välja, et kindlasti vähendaks elektritõukeratastega juhtunud õnnetuste tõsidust kiivri kandmine.
Laureen Kalveti õpilasuurimus “Elektriliste tõukeratastega juhtunud õnnetustega kaasnevad kehavigastused Pärnu maakonna näitel” pälvis 2025. aasta õpilaste teadustööde riiklikul konkursil gümnaasiumiastme III preemia ja Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu tänukirja. Tööd juhendasid õpetaja Liisa-Marie Lääne (Tallinna Saksa Gümnaasium) ja Jane Idavain (Tervise Arengu Instituut). Uurimistööga saab põhjalikumalt tutvuda õpilaste teadusajakirja Akadeemiake erinumbris ja ajakirjas Eesti Arst.