Neile, kes Eesti 20. sajandi ajaloo üksikasjadega kursis ei ole, meenutan, et Eesti Apostlik-Õigeusu kirik eksisteeris Eesti Vabariigis 1918–1940. aastani ning selle alla kuulusid ka Petseri ja Kuremäe kloostrid.
Rõhutan siinkohal, et mõlemad kloostrid säilisid tegevatena ja said oma usuvabadust nautida üksnes tänu sellele, et nad tegutsesid Eesti Vabariigi kaitse all.
Ajaloolisi sidemeid Eestiga ei ole
Vaadelgem veel üht olulist aspekti, mis kirikute ja koguduste seaduse muutmisega mitmel puhul arutuse all on olnud. Seaduse kriitikud raiuvad, et kanooniliste sidemete läbilõikamine on võimatu. Need sidemed olevat «ajaloolised».
Rääkida ajalooliste sidemete läbilõikamisest Moskvaga on kas rumalalt või siis taotluslikult eksitav ja küüniline, kuna enne nõukogude okupatsiooni sellist sidet lihtsalt ei olnud ega saanudki olla.
Seda juba puhtalt sellepärast, et Moskva patriarhaati lihtsalt ei eksisteerinud. Peeter I oli sellele enam kui 200 aastat varem lõpu teinud.
Kremli kiriku õiguste kaitsjate arsenal on üsna mitmekesine, näiteks väidavad nad, et patriarh Kirill on oma sõjakad ning jumalavallatud avaldused teinud eraisikuna.
Kirikupea on institutsioon. Samuti nagu näiteks ka riigipea. Nii nagu ei saa Eesti Vabariigi president teha ükskõik missuguse tonaalsusega ja ükskõik kui kummaliselt kõlavaid avaldusi eraisikuna, nii ei saa vene õigeusu kiriku patriarh pühitseda kallaletungi Ukrainale, kutsuda üles pühale sõjale ja kuulutada Eesti Venemaa osaks eraisikuna.
Praeguseks Eestist välja saadetud MPEÕKi metropoliit Eugeni. Foto: Tairo Lutter
Moskva kirik peab peremehe korraldusi täitma