Teistpidi võttes on ka Iraanil endal tegelikult nende USA rünnakute tõttu äärmiselt palju kaotusi. Ma pigem kaldun sinnapoole, et Iraan ikkagi vähemalt üritab taktikaliselt praegu USA-d tagasi hoida, et need rünnakud elektritaristule ei toimuks.
Analüütikud arvavad, et tõenäoliselt ei saa USA president päris hästi aru, et kui sa oled sõda alustanud, siis sellest sõjast väljatulek ei ole väga kerge.
Tõepoolest, sõja alustamine üks asi, aga endale selles sõjas seatud eesmärkide saavutamine, selle kõige kommunikeerimine, kontrolli all hoidmine, eskalatsiooni vältimine ja siis deeskaleerimine võib paberi peal tunduda lihtne, aga reaalses elus toimib see hoopis teistmoodi. USA kõige nõrgem koht ongi see, et president Trump on alustanud sõda eeldusel, et nad purustavad mingid Iraani võimed, mis on nüüd kas enam-vähem juhtunud või kohe juhtumas, ja siis ta eeldab, et Iraan küsib selle peale rahu. Samas ei saada aga aru ühest väga lihtsast põhimõttelisest küsimusest, et Iraan ei ole mingi suvaline riik, vaid ta on ideoloogiline režiim, mis peab ideoloogilist võitlust ja seal on motivatsioonid hoopis teises kohas.
Kust tuleb see kuupäev 9. aprill, mille puhul on nüüd räägitud, et USA tahab selleks ajaks sõja Lähis-Idas lõpetada?
Väidetavalt on selle allikaks mõni ametnik Iisraelis, aga kas see päriselt tõele vastab, ei tea. Näib, et president tahab saata signaale, et sõda lõpeb üsna pea või kiiresti. Ma ei oska öelda, mis on siin praegu olulisem, kas see, et tajutakse, et siseriigis hakkab toetus sellele rünnakule käest ära libisema, kas USA meedias on märgata mingeid selliseid signaale või see, et rahvusvahelises plaanis on see sõda muutunud väga ebamugavaks. Igal juhul näeb nüüd Iraan ja näevad ka Venemaa ning Hiina olukorda ikkagi selles võtmes, et USA presidendil on kuidagimoodi kitsas käes. Nii et kindlasti ei tehta läbirääkimisi USA presidendile lihtsaks. Trumpil saab olema väga keeruline midagi saavutada.