Tõelise detektiivina on eelkõige Allik Alliku maale erakogudest üle Eesti üles otsida suutnud ja saanud omanikud niikaugele, et töid ka avalikkusele näidatakse.
Liivrand kirjutab ilusti, kuidas omas ajas tähendasid sellised teosed Eesti maalikunstis midagi uut, veidrat, vaimukat, vastikut, mürgist, allegoorilist ja mida kõike veel. Ning lisab: «Alliku positsioon Eesti 2000. aastate kunstiskeenel oli igatahes nagu narril kuninga õukonnas. Karupüksid ja frakikuub üheskoos.»