Pikem plaan ja unistus on jõuda Eesti võrkpalli rahvuskoondisega maailmameistrivõistluste finaalturniirile, kus tänapäeval saab võimaluse 32 rahvusmeeskonda.
Äsjane MM Filipiinidel näis justkui kinnitavat, et Eesti suguse tasemega võrkpallimaa ei jääks maailmameistrivõistlustel sugugi häbisse. Finaalturniiril lõid kaasa mitmed koondised, mis maailma edetabelis Eestist oluliselt tagapool. Euroopa võrkpall näitas oma ühtlaselt kõrget taset.
Maailmameistrivõistlustele kvalifitseerumine saakski Eesti jaoks võimalik olla maailma reitingu ehk edetabeli alusel. Süsteem on keeruline, aga lihtsamalt seletatuna kehtib selles printsiip, et iga ametliku võistlusmängu kaal on väga arvestatav. Võit annab plusspunkte, kaotus miinuseid. Eesti asetseb edetabelis praegu 34. positsioonil – punkte on meil 112,67.
“See oli tegelikult üks suur eesmärk, mille panin kirja juba siis, kui mina kandideerisin Eesti koondise peatreeneriks ehk juba mõnda aega tagasi,” lausus Eesti koondise juhendaja Alar Rikberg intervjuus Vikerraadio saatele “Spordipühapäev”.
“Jätkuvalt MM-ile pääsemise punktiskoor püsib umbes 135 kandis. MM-ile jõudmiseks on vaja punktiseisu parandada ja mõnevõrra on see meil õnnestunud paari viimase aasta jooksul, aga kindlasti on päris suur töö veel ees. Sellepärast on äärmiselt kriitilise tähtsusega see, kuidas Eesti koondis esineb 2026. aasta Euroopa liigas ja ka EM-finaalturniiril.”
Rikberg toonitab, et võistlustel saadava koha asemel loeb iga mäng eraldi. “Võib-olla napilt finaalturniiriilt eemale jäämine, aga väga hea võitude-kaotuste suhe annab edetabelisse rohkem punkte kui Final Four’i jõudmine, aga seal punktide mõttes valusa kaotuse saamine.”
“Erineva kaaluga on mängud sellest tulenevalt, kas mängid endast edetabelis kõrgemal, madalamal või sarnasel positsioonil olevate võistkondadega.”
Mõistagi ka konkurendid ei maga. “Vähenenud on selgelt nende koondiste arv ja kahtlustan, et väheneb ka tulevikus, kes näevad Euroopa liigat kui kommertsvõistlust, mille najal nooremaid või B-koondist mängitada,” lausus Rikberg.
“Järgmine riik, kelle treeneriga rääkides samamoodi tänavu suvel Tallinnas ütles, et ka nemad on endale selle unistuse pannud, on Rootsi, kes on mõnda aega olnud võrkpallikaardilt üsna kadunud ja kes tegi päris korraliku tõusu edetabelis tänu Hõbeliiga võitmisele ja ka kvalifitseerus nüüd EM-finaalturniirile. Ka nende tase on juba seal, et nad näevad seda võimalust, mistõttu nad hoiavad oma koondist võimalikult pikalt koos, mängivad erinevaid võistlusi ja üritavad seal edu saavutada.”
Rikberg usub, et unistus 2027. aasta MM-finaalturniirist on püütav. “Mis põhjusel see muutus püütavamaks, ongi see, et rahvusvavaheline alaliit suurendas võistluste kaalu. Kui muidu oli võimalik Euroopa liigas paari punkti kaupa oma edetabeliplusse koguda, siis nüüd on numbrid kordades suuremad. Pluss kui kaotad, saad ka suurema miinuse. Mis tähendab, et miski pole garanteeritud või ette antud,” lausus ta.
“Selleks, et oma positsiooni parandada, on vaja võita rohkem kui kaotada. Eriti magusad on võidud sarnaste või kõrgemal asetsevate meeskondade vastu.”
Kuidas see täpsemalt olema saab, sõltub rohkem sellest, millise süsteemiga järgmisel aastal Euroopa liigat mängitakse. Aga oodata võib senisest pikemat suve.
“Kui need muudatused ellu viiakse, läheb ka Euroopa liiga mängimine nädalate mõistes veel pikemaks, mis tähendab, et see suvi on veel tihedam,” sõnas peatreener. “Peame selleks valmis olema, aga praegu kehtivate reeglite järgi on 2027. aasta MM püütav. Sisuliselt järgmiste aastate fookus peakski olema kahel asjal: 27. aasta eesmärgi poole püüdlemine ja 2026. aasta EM-finaalturniir.”
Ka Eesti võrkpalliliidu spordidirektor Kert Toobal kinnitab, et treenerite ja mängijate vahel on järgmise suve osas selge kokkulepe – MM-unistust arvestades minnakse igat kohtumist mängima võidu peale.