Vestlus liigub nooruspõlvest ja TTÜ süsteemist kuni Kalev/Cramo ja koondiseni, aga fookus ei jää saavutustele. Pigem sellele, kuidas muutub mängija mõtlemine, kui konkurents läheb tihedamaks ja enam ei piisa ainult sellest, et „teed oma trenni ära“. Hästi tuleb välja hetk, kus lihtsast mängimisest saab pidev analüüs – ja kuidas see sama analüütilisus võib hakata ka vastu töötama.
Episoodi keskmes on põlvevigastus, mis tuli ajal, kus karjäär liikus ülespoole. Kõige tugevam osa ei ole aga vigastus ise, vaid see, mis tuli pärast. See tunne, kus oled teinud kogu töö ära, aga platsil ei tule asjad enam loomulikult. Keha justkui ei järgi enam pead. See on koht, millest räägitakse harva, aga mis määrab väga palju.
Samuti puudutatakse vaimset poolt – miks abi ei otsita, kui tegelikult oleks vaja, ja kui palju sportlane proovib asju ise ära lahendada. Tagantjärele on selge, et mõnda asja oleks saanud lihtsamaks teha, aga tol hetkel tundub kõik loogiline.
Lõpus jõuab jutt ka ellu pärast tippsporti. Haridusest, mis alguses oli pigem varuplaan, saab lõpuks kindel tugi. Ja kuigi roll muutub, jäävad samad põhimõtted alles – rutiin, pingetaluvus ja oskus teha oma tööd ka siis, kui see ei ole mugav.
See episood ei räägi ainult korvpallist. See räägib sellest, kuidas edasi minna siis, kui senine plaan enam ei tööta ja tuleb õppida tegutsema uutes tingimustes.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare