Tallinna külje all Luige alevikus sai vähem kui viie aastaga hullumeelsest ideest reaalsus. Maja karp väljaspoolt laohoonest või logistikakeskusest väga ei erinegi, aga suur must ja läikiv kiri “Beach44” kinnitab, et tegemist on õige kohaga.
“Spordipühapäeva” toimetuse võttis fuajees vastu asutuse eestvedaja ja võrkpalliajakirjanik Karl Rinaldo. “Siin on kuus rannaspordi väljakut, kus siis peamiselt mängime rannavollet ja rannatennist. Suurem idee on ikkagi see, et kui inimene saabub siia sügisel, talvel või kevadel, siis siin on soe, mõnus ja see peaks siis hea suvetunde edasi andma,” alustas Rinaldo. “Kuna tahame Eesti rannavollet tublisti edendada selle halliga, siis üks korralik tribüün peab ka rannahallis olema. Nii et sada inimest mahutav puidust tribüün on peaväljaku kõrvale loodud.”
Uue rannahalli rajamises hakkas pall veerema 2021. aasta suvel. “Päriselt ausalt ütlen, et on hetki, kus ma hommikul ärkan üles ja mõtlen, et see ongi tõsi, et meil on oma rannahall. Oleme selle tõesti saanud kujundada ja planeerida täpselt sellina nagu unistasime,” rõõmustas Rinaldo.
“2021. aasta kevadel lõdvendati neid koroona piiranguid ja siis sai äkitselt suve alguses välja minna. Mina ise vaatasin harrastus- ja rannavõrkpallurina, et keegi Harjumaal ei tee selliseid turniire. Et tahaks ise väga mängida, olin kuidagi väga armunud sellesse alasse. Ja siis vaatasin, et Kloogarannas on tehtud ägedad uued ja uhked väljakud, et seal saab turniire korraldada. Mingit suuremat ideed ei olnud, et hakkan rannavõrkpalli asja ajama. Muidugi olin varem võrkpalliportaali teinud (Võrkpall24 – toim.) ja taskuhäälingut (Kuldne Geim – toim.), aga et kogu elu kujuneb rannavõrkpalli ümber, see ei tundunud väga realistlik.”
Beach44 projekti taga on lisaks Rinaldole veel Nils Erik Rühka ja Urmas Piik. Kuidas rollid omavahel jaotuvad? “Meil on lisaks rannahallile käimas ka igasugused oma klubi treeningud, igasugused üritused, taskuhäälingud jne. Üritame sellist uudisvoogu tekitada Eesti rannavõrkpalli kohta ehk siis peame tegema päris palju. Urmas Piik on meil minu ja Nilsi eestvedamisel juhiks saanud. Tema on Tele2 ärijuht olnud ja seal ta üldse avastas, et tahaks elus ikkagi midagi sellist täiesti südamele teha. Urmas on siin juht ja tema oskab hästi juhtida nii ettevõtet kui ka inimesi. Me Nilsiga oleme kindlasti väga palju arenenud tema kõrval. Nilsi ülesanne on selline igapäeva asjade ajamine, turniiride ja trennide korraldamine. Mina olen siis selline nii-öelda jutumees, et pean müüma seda halli ja hoolitsen meie kommunikatsiooni eest. Ma ütleks, et see on meie edus suurt rolli mänginud, sest oleme algusest peale hästi teadlikult sotsiaalmeediat teinud ja tänu sellele jõudnud väga paljude inimesteni, kelleni muidu ei oleks jõudnud. See on küll üks asi, mis on töötanud hästi ja just meie kasuks.”
Eestis kipub nii olema, et ideedest puudust pole, aga küll pole raha, küll pole otsusekindlust küll midagi kolmandat. Kui palju on eestvedajad selles projektis oma nahka mängu pannud?
“Ma olen selle nelja või peaaegu juba viie aasta jooksul avastanud, et on kahte sorti inimesi – need, kes alati otsivad põhjuseid, miks midagi on raske teha või ei saa teha ning need, kes otsivad lahendusi, kuidas midagi ära teha. Mulle tundub, et see võti on ikkagi see, et sa pead kuuluma nende inimeste hulka, kes otsivad igale asjale lahendusi. Loomulikult meie igapäevatöös ja ka selle halli ehitusel on olnud tuhat erinevat põhjust, miks seda ei oleks saanud teha, aga kuidagi me oleme leidnud kõigile nendele probleemidele või väljakutsetele lahendused ja teinud ära. See on üks selline võtmeasi taolise suure projekti ärategemisel, et see suhtumine peab olema õige,” selgitas Rinaldo.
“Kui sa küsid, kui palju on meie oma nahka mängus, siis ütleme suurusjärgus poole miljoni kanti. Oleme selles hallis täiega sees ja ise valmis ehitanud just sellisena nagu soovisime. Suur osa sellest on siis pangalaen, oleme kolmekesi oma taskust pannud nii palju, kui sealt taskust parasjagu võtta oli. Ja noh mis loomulikult kõige uskumatum, kui meil oli raha puudu, siis me lõpuks kogusime tänu kogukonnale üle 70 000 euro enam kui 300 inimeselt. Sellist tuge ei oleks tõesti üheski unenäos osanud oodata.”
Asutuse kodulehel on sõnastatud eesmärk teha rannavollest kümne aastaga Eesti üks populaarsemaid spordialasid. Teine kõlav eesmärk on viia oma kasvandikud olümpiamängudel medalini. Kus selles vaates tänaseks paiknetakse?
“See on hea küsimus. Eks mina kui meie kommunikatsioonijuht pean selliseid ilusaid lööklauseid vahel välja mõtlema. Julgen öelda, et Eesti rannavõrkpall on liikunud edasi, aga see kõik peab tulema loomulikult. Et isegi kui meil täna oleks üks superpaar, kes on maailma tipus, siis see üksinda ei taga jätkulugu. Eesti saalivõrkpall ju, meeste seas olime mingil hetkel Euroopa meistrivõistlustel seal esikümne piirimail, mängisime hästi ja tundus, et meie rahvas oli just saalivõrkpalli lainel, aga siis võib-olla jäi meil Eestis ära kasutamata see, et võrkpalli juurde rohkem inimesi tuua. Aga rannavõrkpallis ma näen ikkagi, et see on selline pikk ja põhjalik töö, et kui tuleb rohkem rannahalle, rohkem entusiaste, siis on ju ainult loogiline, et lõpuks on ka rohkem noori alaga tegelemas ja rohkem toetajaid. Siis on ka suurem tõenäosus, et tulevad tipp-paarid. Nii et julgen öelda, et see ei saagi tekkida üleöö, aga täna need rannahallid, mida Eestis on üha rohkem, loovad seda vundamenti, et meil on varsti päris palju tipp-paare. Läti on hea näide sellest nii naiste kui ka meeste seas. Nad on meist oma arengus kümme aastat eespool ja neil tuleb täna kogu aeg noori peale,” rääkis Rinaldo.
Beach44 hall päris valmis veel ei ole, sest nipet-näpet nokitsemist leidub. Aga kui hall üks hetk lõplikult valmis saab, mis siis järgmiseks?
“See on ka hea küsimus. Kui kosmonaudid käivad esimest korda kosmoses, siis nad peavad pärast hakkama eriprogramme läbima, sest tavaelu ei tundu enam väga põnev. Mina julgen küll öelda, et oleme selle halli tõesti teinud nii, et mina olen saanud siin oma jõunurga, millest olen alati unistanud. Igas rannahallis võiks olla üks jõunurk, siis ei pea alati eraldi jõusaali minema. Olen saanud ka oma suure sauna, et tõesti olemegi oma unistused ellu viinud. Kui oleme nüüd lahti olnud ja õhtuti on siin kõik kuus väljakut toredaid inimesi täis olnud, oma kogukonna inimesi, siis tekib see tunne, et sa ei tahagi koju minna. Naine juba kirjutab, et söök on ammu valmis ja ära jahtunud, et millal sa lõpuks tuled. Aga ma ei suuda minna, sest ühe inimesega räägid ära, on tore, räägid järgmisega, on tore. Nii et mulle tundub küll, et esialgu kindlasti naudime seda. Tähtis on ka see, et ei liigu kohe kiiresti mingite järgmiste asjade juurde edasi, vaid nüüd kinnistame seda, mis siin on ja võtame sellest ise viimast. Seni on meie elu näidanud, et ega see hall ka ei olnud mingi kinnisidee ja meil oli oma märkmikus kirjas, et 2030 võiks ta valmis olla. Aga näed, viis aastat varem on ta juba mingil imekombel valmis saanud. Nii et me kuidagi vaatame, mis elu toob ja kui ise oled aktiivne ja iga päev möllad, siis lõpuks need eesmärgid tulevad ka ise.”