Ta arvas ja arvab, et lääneriikides, kus valitseb demokraatlik kord ja võim aeg-ajalt vahetub, toob see endaga kaasa poliitilise kursi muutuse. Uus võimuletulev jõud muudab võrreldes lahkunud võimuga oma välispoliitilist kurssi ja Putin kavatseb mängida sellistel kursimuutustel. Putin arvas ja arvab siiani ka seda, et lääneriigid ei ole valmis otseseks sõjaliseks konfliktiks Venemaaga, nagu ei olnud nad seda 2008. aastal, kui Venemaa sekkus sõjaliselt Gruusia siseasjadesse. Sellest tuleneb Putini veendumus karistamatuses. Putin arvas, et võidab vaatamata Ukrainale antavale Lääne sõjalisele toetusele, kuid selles suhtes ta eksib.
Mis puudutab Euroopa riikide valmidust sõdida venelastega, on kõige enam nendega sõdima valmis Poola. Saksamaa on valmis samuti sõjaks siis, kui veendub, et agressiivne Venemaa, kes sõdib praegu Ukrainas, on ohuks kogu Euroopale, sealhulgas ka Saksamaale. Kremli poliitika liigub just selles suunas ja ohustab kogu Euroopat. Mõistagi ei hakka Euroopa riigid sõtta astuma ükshaaval, vaid koos kõigi oma liitlastega NATOst. Sõda alustada otsustanud Putin tegi sellise otsuse ilmselt juba siis, kui 2020. aastal muudeti tema käsul Venemaa põhiseadust, mis muutis ajatuks tema valitsemise tähtaja. Siis tunnetas ta oma absoluutse võimu täiust.