Kultuurkapitali 100. sünnipäeva puhul valmib tänavu lühiklippide sari “Kultuuri kodu”, mis tutvustab läbi 2025. aasta Eesti kultuuri tähttegelasi. 92. klipis tehakse kummardus lavastaja Merle Karusoole.
Elulugude kogujana hakkas Merle Karusoo ühel hetkel uskuma, et mäluga on nii nagu andega – see ei ole eraomand. Seda on kurb ja mõttetu enesega hauda viia. Mäletamisele ongi Karusoo pühendunud nii teatris kui väljaspool teatrit. Karusoo teater pole meelelahutus, vaid see, mis paneb meelt kokku. Viib kokku inimesi ja nende lugusid.
Lavakas oli Karusoo üks esimesi ülesandeid laval keerata oma kursusekaaslastele selg ja mälu järgi öelda, millises järjekorras nad istuvad. Korraga tundis ta seljal kaaslaste pilke, mis ütlesid talle järjekorra ette. Tänaseks on tohutul hulgal inimesi, kes on Karusoole oma eluloo rääkinud ja keda ta mäletab.
Karusoo on öelnud, et teatri eesmärk on kokkusaamine. Tegijatel on tugev seesmine vajadus leida üles see ühine inimeste vahel, millele võiks toetuda seismaks sõja ja poliitika arutu absurdi vastu.
Kuigi Karusoo lavastajaportfellis leidub ka eatut klassikat, siis peamine rõhk on tema enda kogutud ja kirjutatud dokumentaaldraamal. Tähtsad on lood, mis on veel rääkimata.
“Tuleb endale selgeks teha, mille nimel. Selleks on meil olemas põhiseadus, kus on ometi öeldud, mille nimel seda kõike teha: kas see käik tuleb kasuks Eesti rahva säilimisele, keele säilimisele, kultuuri säilimisele? Lühiajalises perspektiivis, pikaajalises perspektiivis. See on see lavastaja analüütiline mõtlemine,” lausus ta.
*
Lühiklippide sarja režissöör on Erle Veber, tekste kirjutab Urmas Vadi ja loeb Marika Vaarik, arhiivis toimetab Ruth Alaküla, kaamerat juhib Manuel Mägi ning mikrofoni hoiab Mart Kessel-Otsa.