Põhimõtteliselt on tegemist klassikalisema omakohtuga, kus erainitsiatiiv on tunginud riigi mängumaale. Postimehe meelest on see väga ohtlik pretsedent, kuna mistahes karistamine on riigi monopol, mis on printsiibina juba sajandeid tagasi läbi vaieldud. 1651. aastal avaldas inglise filosoof Thomas Hobbes oma põhitöö «Leviathan», kus kirjeldas loomulikku seisundit enne riigi tekkimist, mida iseloomustab «kõigi sõda kõigi vastu». Pideva kaose ja konflikti vältimiseks on indiviidid andnud oma õigused üle riigile, kes peab tagama korra.
Mõtleme hetkeks, mis juhtub, kui keegi hakkab pidama liiklusrikkujate andmebaasi? Või varaste andmebaasi? Eksimine on inimlik, kuid võib olla ka pahatahtlik; mis saab, kui koduvägivalla nimistusse lisatakse süütu inimene, kes mõistetakse hukka ja tühistatakse, enne kui õnnestub õiglus jalule seada? Kes kompenseerib inimesele kannatused?
Mallukas põhjendab oma initsiatiivi sooviga muuta informatsioon avalikkusele paremini kättesaadavaks ning seista vägivallaohvrite õigluse eest. Jah, ühiskonnas on levinud arusaam, et meie õiguskord on pedofiilide ja vägivallatsejate suhtes liialt soosiv. See tunne ei ole võrsunud tühja koha pealt, ent me peame täpselt sõnastama, milles seisneb probleem ja mis võib olla lahendus.
Esimene probleem, andmete kättesaadavus. Tegelikult on selline andmebaas Eestis karistusregistri näol olemas. Riik võiks muuta selle kõigile tasuta vaadatavaks ning oluliselt lihtsamini kasutatavaks. Mis puutub pedofiilide kuritegudesse, siis need ei kustu aja jooksul sealt nõnda nagu kohukeste vargused.