Jaanus Kulli, 26. märts 2026
„Kipun küll valima raskeid ja kurblikke materjale, kuid mitte sellepärast, et fetišeerida kurbust ja vaeva, vaid ikka selleks, et oleks kuskile areneda, et otsida valgust ja helgust,“ tõdeb lavastaja Johan Elm vahetult pärast „Elamise hinna“ esietendust Ugala väikeses saalis 21. märtsil.
Poolas sündinud Ameerika näitekirjaniku Martyna Majoki tragikomöödia sõnum on väga selge ja samas väga lihtne: üksinduse hirm ja läheduse vajadus on olemas meis kõigis, me kõik vajame üksinduse vastu teise inimese tuge.
Milline tõdemus Johan Elmi lavastuses kohati kriipivalt valusaks kuhjub, ent ometi jääb tulede süttides hinge rohkem lootust ja helgust. „Mulle on alati meeldinud kujund, et kui toas on pime ja sinna langeb korraga valgus, siis ma näen seda valgust. Kui toas on juba niigi valge, ei pruugi seda märgata,“ avab lavastaja oma käekirja.