Tehisaru ei ole aga ainult oht. Velsberg kirjeldas, kuidas võrdõigusvolinik AI abil töökuulutusi analüüsib: kas otsitakse „teenindajannat“ või nõutakse põhjendamatult kitsast kvalifikatsiooni, mis võib osutuda varjatud diskrimineerimiseks. Masin aitab sellised pimealad üles leida.
Jansonsi hinnangul on algoritmide eelis see, et nende kallutatust saab mõõta ja parandada, samas kui inimeste alateadlikke eelarvamusi on väga raske täpselt tuvastada. Eeldus on, et süsteeme testitakse süstemaatiliselt erinevate kasutajagruppide peal.
Vastutus jääb aga alati inimesele. „Kui keegi ütleb, et otsuse tegi AI ja meie ei vastuta, siis see on vale ja lubamatu,“ rõhutas Velsberg. Vastutav on organisatsioon, kes süsteemi kasutab. Arutlused tehisaru kui eraldi juriidilise isiku loomise üle on tema hinnangul täis lahendamatuid probleeme – masinat ennast karistada ei saa.
Euroopa Liidu tehisaru määrus seab kõrge riskiga süsteemidele karmid nõuded: kvaliteetsed andmed, logimine, järelkontroll, inimjärelevalve ning küberturvalisus. Teatud kasutusviisid – nagu massiline biomeetriline jälgimine või Hiina stiilis „ühiskondlik krediidiskoor“ – on Euroopas plaanitud üldse keelata.
Jansons märkis, et kuigi raamistik on olemas, valitseb ettevõtetes sageli segadus. Hirm suurte trahvide ees on mõnes riigis toonud kaasa AI-projektide pausilepaneku. Velsbergi hinnangul pidurdavad Eestis arengut pigem isikuandmete kaitse karmid reeglid, pikk õiguslike aluste menetlus ja madal riskitaluvus pilveteenuste suhtes.
Kas Eesti on liider või järgija? Velsbergi arvates oleme pigem veidi üle Euroopa keskmise: edumeelsed pilveteenuste kasutajad, kuid Soome tasemest veel maas. Jansonsi sõnul on takistuseks sageli „mentaalsed blokid“ – peljatakse pilve, ent samal ajal kasutatakse Gmaili ja Microsofti teenuseid, mis ongi pilv.