Mitte refi populaarsus, vaid jälkus ekreikke vastu
Olin omal ajal peaaegu lummatud, kui Andrus Ansip pööras reformierakonna jõuliselt rahvaparteiks. Tagantjärelevaadates on näha, et just siis hakkas üha paisuv ja paisuv erakond ohvriks tooma oma põhiväärtusi. Liberaalsus jäi veel silmamoonduseks, aga majanduspoliitiline parempoolsus liikus üha enam ja enam tsentri suunas.
Üheksakümnendatel erakonda toetanud noored on praegu keskealised ja kuigi toetamise põhjused on erinevad, leidub neid inimesi palju.
Kuidagi on farmist plehku pannud poliitikud jõudnud seisu, et neid ei ole enam võimalik valida.
Viimaste aastate reformierakond ei saa neist paraku üldse aru. Ei ole vist liialdus ütelda, et reformierakonda ei huvitagi enam kunagine tuumikvalija.
Kaja Kallasele ette heidetud nipsakus ja sõjaprintseslus on köki-möki võrreldes sellega, et ta vist ei saanudki aru: 2023. aasta parlamendivalimistel ei toonud talle meeletut edu tema kui poliitiku isikuomadused, vaid isa nimi ja tohutu hulga valijate jälkustunne EKREIKE valitsuse vastu. Kaja Kallas ja reformierakond said need hääled krediidiks, aga ei tulnud tööga toime.
Kuidas refist kesk sai?
Kuidagi on farmist plehku pannud poliitikud jõudnud seisu, et neid ei ole enam võimalik valida. Siim Kallase kodanike manifestist on saanud tore arhiividokument, millel puudub praegu tegutseva erakonnaga igasugune side.
Ainus, milleni erakond küündib, on lasteaiamaksu kaotamise debatt. Pole isegi tähtis, kas Michali nõudmisel või lihtsalt kaasakiitmisel. Olgu, võilao lahtimurdmiseni on veel minna, aga kaugel seegi on. Kuidas küll on reformierakond muutunud keskerakondlikumaks, kui too Savisaare aegadel iial oli?