Artemise programmi pikem eesmärk on viia inimesed tagasi Kuu pinnale ja luua eeldused mehitatud baasideks Kuu lõunapoolusel. Selleks on vaja reaalseid kogemusi, mida ei saa mingist piirist edasi enam koguda arvutuste ja simulatsioonide abil.
4 tundi enne starti siseneb meeskond raketi otsas asuvasse Orioni kapslisse. Sooritatakse lekke- ja sidetestid, kapsli uks suletakse. 45 minutit enne starti lahkub teenindav personal raketi juurest. 16 minutit enne starti tehakse viimased kontrollid. 8 minutit enne tõmmatakse raketi juurest eemale meeskonnatunnel. 5 minutit enne muutub aktiivseks raketi ninas asuv põgenemissüsteem. 2 minutit enne lülitatakse rakett sisemisele toitele. 30 sekundit enne hakkab tööle automaatne stardiloendur, mis kontrollib tuhandeid süsteeme sekundis. Kui see tuvastab mingi vea, start katkestatakse. 6,6 sekundit enne käivituvad raketi peamootorid. 3 sekundit enne saavutavad peamootorid maksimaalse tõukejõu.
Meeskond – Kanada astronaut Jeremy Hansen ja NASA astronaudid Victor Glover, Reid Wiseman ja Christina Koch. Foto: NASA/Jim Ross
Start!
Raketi külgedel asuvad tahkekütusetõukurid käivituvad ja rakett kerkib platvormilt.
10 sekundit hiljem annab kohalik stardijuht juhtimise üle juhtimiskeskusele Houstonis.
90 sekundit – rakett saavutab niinimetatud “Max Q” ehk hetke, mil raketile mõjuvad maksimaalsed atmosfäärijõud. 2 minutit – tahkekütusetõukurid eralduvad raketist umbes 48 kilomeetri kõrgusel; rakett liigub selleks hetkeks umbes 1,4 kilomeetrit sekundis. Tühjad tõukurid kukuvad Atlandi ookeani.
3 minutit – põgenemissüsteem raketi ninas eraldub.
8 minutit – raketi peaaste seiskub, rakett asub umbes 160 kilomeetri kõrgusel ja liigub umbes 7,7 kilomeetrit sekundis. Orioni pardal valitseb esmakordselt kaaluta olek. 20 sekundit hiljem raketi peaaste eraldub.
20 minutit peale starti volditakse lahti Orioni päikesepaneelid.