1. oktoobril ilmus ansambli HÄÄÄL album „JÄÄÄ“ – kolme väga erineva hääle, minu ja mu kaasteeliste Ivi Rausi ning Sirje Medelli ühine helirännak. See on muusika, mis sünnib ja kaob samas hetkes, hoides kuulajaid pidevas üllatuses. 10. oktoobril saab seda kõike kogeda ka elavas ettekandes Philly Joe’s jazziklubis, kus inimhääl põimub elektrooniliste maastike ja visuaalsete animatsioonidega.
Kui 10. oktoobril ei õnnestu kontserdile tulla, siis saab meid veel kuulata live’is 17. oktoobril Põlva Jazziklubis, 18. oktoobril Võru Kandles, 7. novembril Endla Jazziklubis ja 22. novembril Saare KEK-is.
„Death with Interruptions“
Selle aasta esimeseks raamatuks sattus Portugalis olles juhuslikult mu kätte teos, mille tegevus leidis aset aasta alguses Portugalis. Surm on minu jaoks kõige müstilisem asi siin maamunal üleüldse. Muidugi ka sünd on totaalselt hullumeelne kontsept mu peas, aga mõelda, et keegi, kes on kogunud endasse teadmisi, hetki, mälestusi, tundeid.. teda ühel hetkel enam ei ole. Kuhu ta siis kaob? Kas ta on ikka kadunud või meie hetketeadvus ei suuda teda lihtsalt enam tabada? Saramago raamatus juhtub aga miski, mida võiks arvata, et inimesed suurima juubeldamisega ongi oodanud – surm võtab tööst pausi. Inimesed hakkavad ühel hetkel kõrvalasuvatesse riikidesse sõitma, kuna seal surm ei puhka. Paar kuud tagasi vaatas mu haige memme mulle silmade sisse ja ütles, et „mammuke, ma enam ei jaksa“. Üks elu matvalt kurvemaid ja siiramaid hetki. Surmata me ei saa – ka teoses surm korra peatub, siis päriselus rügab vikatimees aina edasi.
„Tomorrow and Tomorrow and Tomorrow“
Kuna osa raamatu tegevustikust leiab aset Bostonis, siis meenusid tugevalt mälestused ajast, mil seal 20ndate alguses jazz-laulu õppisin. Mitte 1920ndate, vaid enda 20ndate. Erksalt kangastusid silme ette enda täistotakad raha kokkuhoidmise tehnikad nagu näiteks madratsi ostmine. Ostuks raha oli, aga otsustasin, et vean suure lahmaka enda korterisse ikka ise. Mis see siis ära ei ole. Rentisin poest suure ratastega aluse, mille peale vinnasin madratsi ja hakkasin siis mööda kiirteed kodu poole vantsima nagu tõeline kodutu. Kaasliiklejad õnneks said kõhutäie naerda ning piibitasid vahetpidamata mulle edu soovimiseks.
Raamatu tegelased on üliloomingulised arvutimänguloojad, kelle elu keerdkäigud lehekülgedel avanevad. Eriti kõnekas oli mu jaoks ühe tütarlapse loodud mäng, kus tegelasena pidid natside tehases mingeid tooteid pakendama. Sa ei teadnud, milles su töö täpselt seisnes. Variant oli teha enda tööd, suu lukus ning võita punktide näol. Sellisel juhul ilmus ekraanile: „Suurepärane! Oled olnud tõeline nats, aitäh, et aitasid Hitlerit!“. Kui sa aga hakkasid vihjete kaudu uurima, mida sa ikka siis seal õieti teed, siis oli sul võimalus lõpuks tehas kinni panna. Sa küll ei võitnud justkui mängu, aga tegid maailma paremaks.
Vinnasin madratsi ratastega alusele ja hakkasin mööda kiirteed kodu poole vantsima. Kaasliiklejad said kõhutäie naerda.
„Dallergut Dream Department Store“
Niikaua, kui ma mäletan, surin ma iga öö unes. Küll pussitamise tagajärjel, küll lasti mind maha või siis hukkusin vulkaanipurske tagajärjel laavalaine all. Ärgates oli surmava haava koht tulisoe ning muidugi hinges rõõm, et olen ikka elus. Kuskil kuus aastat tagasi, aga väsisin sellest igaöisest traumast ning otsustasin ühe unenägemise käigus pahalase eest ära põgeneda. Ja see õnnestus! Uskumatu! Sellest hetkest alates olen tulihingeline oneironaut ehk siis teadlik unenägudes rändaja. Miye Lee raamat unenägude kaubamajast sattus mu kätte augustis, kui olin Amsterdamis andmas hääle, kreatiivsuse ja improvisatsiooni töötubasid Mindvalley konverentsil.
Kui küsida mu käest, milline eluhoiak on mind kõige paremini oma tegemistes edasi aidanud, siis see on YES!-naine olemine. Kaks aastat tagasi Balti jaama MyFitnessi jõusaalis olles sain kõne koreograaf Teet Kaselt, kes suures hädas pöördus minu poole, et leida asenduslaulja ühte etendusse. Asjaloo tegi eriti ajakriitiliseks see, et etendus oli kahe päeva pärast Singapuris. Teet küsis kaks küsimust: kas saaksin kohe asjad pakkida ja sinnapoole teele asuda ning kas mu pass kehtib. Jooksin riietusruumi, et passi kehtivusaeg üle kontrollida. Kannan passi alati kaasas, kuna loodan, et peatselt tuleb uus hooaeg sellest reisisarjast, kus linnapeal mindi suvalise inimese juurde ning pakuti auhinnaks soojamaa reisi, kui ta suudab kiiruga kodunt passi ja asjad kaasa haarata 😀 See selleks. Igatahes tegin graafikus pisikesed muudatused ja panin Singapuri poole punuma. Teose, mida pidin esitama hakkama, avasin alles lennukis ning hingasin ruttu sisse ka raamatu „The Golden Temple“, millel lavastus põhines. Tänu sellele hullumeelsele jah-ütlemisele oleme juba aastaid koostööd teinud. Sel kevadel TMWl sai vaadata meie kollektiivi Teet Kask – Sander Mölder – Timo Steiner ühistööd „Kurat ja jumal“, mis põhineb Kandre samanimelisel raamatul.
Kannan passi alati kaasas, lootes uut hooaega sellest reisisarjast, kus suvalisele inimesele pakuti auhinnaks soojamaareisi, kui ta suudab kiiresti asjad haarata.
„The Complete Persepolis“
Hiljuti taasavastasin enda jaoks Tartu Lutsu raamatukogu, kus sai kooli ajal vägagi palju käidud. Sellega seoses on nii häid mälestusi kui ka kehvemaid. Näiteks, kui pidin raamatukogutädile selgitama, miks raamatu lehed on veepiiskasid täis ning lehed veidi nagu kokku tõmbunud!? Kahjuks ei meeldinud tädile minu hobi saunas raamatuid lugeda ning sain ikka päris suure peapesu. Kolmanda, või oli see ikka teise korruse osakonnast avastasin aga kevadel enda jaoks graafilised romaanid. Ma olin neid koomiksite nahka pidanud ja polnud kunagi eriti süüvinud, kui ägedalt teistmoodi võib sellise teose lugemine olla. Lisaks „Persepolisele“ soovitaksin lugeda ka graafilist romaani Arvo Pärdist – „Kahe heli vahel“ (Joonas Sildre).
Lisaks kõikidele tuntud kirjanikele elan alati hingest kaasa oma armsatele, kes teevad selles vallas esimesi samme. Praegu Madeiral olles on mu öökapil armsa sõbranna Maarja-Liis Loo reisiseikluste raamat „Elusalt elades“.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (6)