“Uus raha”
“Häh, raha, see sulab nagu vaha”, tõdeb Singer Vingeri sõnadele kohaselt “Uue raha” peaosaline Taavi (Märt Pius), kellele kukub sülle 50 miljonit krüptotugrikut. Õigemini kukkus juba eelmise filmi “Vaba raha” lõpus, ja nüüd tuleb tal jätkufilmis võidelda häkkerite, inflatsiooni ja oma lollusega, et vaha kohe ja korraga ära ei sulaks.
Või siis hoopis “Mo Money, Mo Problems” – nagu ütles varalahkunud The Notorious B.I.G.–, sest hoolimata näilisest rikkusest selgub filmist, et 50 miljonit on tegelikult kaduvväike summa, õieti polegi teist! Taavi ees on elu suurim katsumus, sest rikas olla on väga raske töö. Filmi värvikat pilooti tsiteerides: raha on, aga rikkaks pole veel jõudnud kasvada.
Eesti filmi viimased aastad on toonud mitu oodatud järjefilmi nagu “Tulnukas 2” ja “Jan Uuspõld lähe Tartusse”, mis ei toonud küll oodatud tulemust, ehk ei suutnud korrata avafilmide edu. Rain Rannu “Uus raha”, järjefilm vaid tunamullusele “Vabale rahale”, on märksa ootamatum, ehk et seda ei osanud keegi väga oodata ega ilmselt eriti keegi ka igatseda.
Vilkalt toimetav Rannu on jõudnud juba oma viienda täispika mängufilmini, mis on märkimisväärne saavutus ning näitab nii sihikindlust kui ka seda, kuidas utiliseerida võimalust ise suures osas oma filme finantseerida ja mitte avaliku raha jagamise voorudes oma aega oodata. Luksus, mida saavad endale lubada vähesed, aga Rannu puhul on see taktika end nüüd küll ära tasunud ja ta on “Uue rahaga” kasvanud arvestatavaks iseseisvaks filmitegijaks.
“Uus raha” Autor/allikas: Kaader filmist
“Vaba raha” tiivasirutust sidusid mitmed pärssivad faktorid nagu puine inglise keel. mistõttu stseenid mõjusid kunstlikuna ja filmil oli keeruline lendu tõusta. Rannu on aga vist meedias kajanud konstruktiivset kriitikat arvesse võtnud ja saanud nüüd justkui lahti kõigist ta filme kimbutanud probleemidest. Dialoog jookseb, näitlejad mängivad, montaaž voolab, nalja saab. “Uus raha” suudab saavutada mõeldamatut ja panna mind rikaste inimeste muredele kaasa tundma. Juba “Vaba raha” järel kirjutasin, et Märt Piusi Taavi ja Steffi Pähna Liisa on väga sümpaatne ekraanipaar, loomulik ja vaba, kellele ei ole keeruline kaasa elada. Ma ei tea, kas see on sümptomaatiline või mitte, aga Taavi hakkab kohe pärast rikastumist ajama tapvalt igavat juttu ning räägib põhiliselt ainult rahast, läbi oma järjest väiklasemaks mineva prisma. Sellest hoolimata saadab mind soov, et neil läheks hästi. Eriti, kui areenile astub Eesti filmikunsti kurjuse telje kuldnupp Elina Masing.
(Vahepaus: Mitteametlik Piuside spikker:
Märt Pius – “Vaba raha”https://kultuur.err.ee/”Uus raha”, “Nullpunkt”, “Fränk”, “Sangarid”.
Priit Pius – “Von Fock”; lätlaste laulupeofilm “Maa, mis laulab”; “Lapsmasin”; “Must alpinist”)
Eks vast Rannu teab, millest räägib, sest ärimehena on tal olnud rahaga selgelt isiklikum ja lähedasem kokkupuude, kui kasvõi minul, kelle elutantsu rahaga võiks nimetada pealkirjaga “Tõukuvad magnetid”. Seega on Taavi kannatused vast ka Rannu enda omade peegelduseks: mida küll suure rahaga teha? Film on väga meelelahutuslik, keskelpool hakkavad rahakoti pihta kõlavad heledad saatuslöögid kohati kordusse minema, aga päästeinglina laskub taevast Keith Siilatsi lennukipiloot, kelle nihilistlik elufilosoofia on väga värskendav ja annab kohe uue käigu sisse.
Eraldi tahaks mainida intrigeerivat muusikakasutust: aluseks on võetud Apelsini “Igatsus”, mida siis tosinasse eri teemasse on muditud. Lisaks paar kodumaist retrohitti ja Genka õigel kohal.
Mis on “Uue raha” mõte? Ei tea. Ärge mõistke rikkaid hukka, sest ka nemad on inimesed. Rikkaks saamine on vaid probleemide algus, rikkaks jäämine aga paras elukunst. Ühesõnaga: natuke võõrad mured. Sellegipoolest: kindel soovitus, seda enam, et tuleb ju valmis olla kolmandaks osaks, mis lõpusündmuste põhjal on nüüd küll sama paratamatu kui inflatsioon.
“Shell”
Liiga lihtne on “Shelli” maha kriipsutada kui “Protseduuri” odavamat klooni. Tean omast käest, sest kümne minuti järel tegin seda ka ise. Probleemistik on täpselt sama – iluideaali igikestva tagaajamise nimel minnakse iluprotseduuridega liiale, kuni käes on body horror. Eks see inimene on juba kord niimoodi ehitatud, et kui ilu hakata kihthaaval maha koorima, siis läheb üsna kiiresti üsna jubedaks.
“Shell” Autor/allikas: Kaader filmist
“Shell” astub niisiis juba tuttavaid radu, aga suudab mulle end ikkagi sümpaatseks mängida sellega, kui vabalt ja mänguliselt filmiklišeedega ümber käiakse. Ma nii täpselt ei jälginud, aga vahepeal tundus olevat lausa eraldi plokk Hitchcocki laenudest – autosõit “Vertigost”, lahtiriietumisstseen “Tagaaknast”, dušš “Psühhost” jne. Kitši nauditakse täiel rinnal ja kui kosmeetikaprintsess Zoe Shannon (Kate Hudson) lõpupoole posti tagant välja astub vauefektiga tuunitud nahkkostüümis, siis mügisen mõnuga naerda. “Shell” ei karda olla jabur ja groteskne ning edastab oma juba tuttavliku sõnumi siiski üsna kindlalt.
Aga see on ju muidugi lõputu vooluring: ole nagu sina ise vs püüa olla trendikas. Meenus kuskilt loetud lugu naisteajakirjade sisust:
1. Ole selline nagu sa oled
2. 10 nippi, kuidas kiiresti alla võtta
3. Kuu parimad koogiretseptid
“Snowfall”
Rahast ja selle korrumpeerivast võimust räägib ka selle nädala seriaalisoovitus, mis pärineb küll juba aastatest 2017-2023, aga on jäänud teenimatult tähelepanuta. Kuue hooaja vältel punutakse kokku tõeline saaga 1980ndate Los Angelese kräkiplahvatusest ja toonase narkoäri seotusest CIA välispoliitiliste huvide, relvaäri jms.
“Snowfall” Autor/allikas: Kaader filmist
Selgelt parem kui senised pikad narkoäri-ajastulood nagu kasvõi “Queen of the South” või tegelikult on “Snowfall” minu meelest isegi parem kui “Narcos”, mis jäi pärast õnnestunud avahooaega edaspidi enamasti sädelevaks glamuurtooteks. FX pole oma “Snowfalli” suutnud sama hästi promoda kui Netflix “Narcost”, sest Escobare on tõesti ainult üks ja siin on lihtsalt kamp mustanahalisi kriminaale, aga siin on tõesti vaeva nähtud tegelaskujude väljavoolimisega ja suurel linal Brad Pitti kõrval “F1-s” edukad tuleristsed teinud Damson Idris on peaosalisena vaid üks, keda neist välja tuua.
Heliriba ka väga profilt kokku pandud – peegeldab alati ajastut, aga kastides on piisavalt sügavalt kaevatud, et välja tuua ka tundmatumaid funk, soul ja hip-hop hitte sellest perioodist.
Eestis näitab “Snowfalli” Disney+.
“Mina olen Martin Parr”
Esmaspäeval alanud ja 12. oktoobrini kestev festival Moekunstikino on juba 19 aastat Eestisse toonud valiku moeteemalisi dokfilme, ja seekord linastuvad filmid Sõpruses ja Elektriteatris.
“Mina olen Martin Parr” Autor/allikas: Kaader filmist
Ma tooksin välja ühe fotograafiportree “Mina olen Martin Parr” tuntud ja originaalsest fotograafist Martin Parrist. Kuigi film kulgeb üsna tuttavaid radu ja on veidi vikipeedialik, on meistri töömeetodeid ja loomingut lausa lust vaadata. Usun, et Parri värviküllane maailm tuleb kinos veel eriti hästi välja.
“Mina olen Martin Parr” linastub festivali Moekunstikino raames 8. oktoobril Sõpruse kinos.