“Oleme ühiskonnas kokku leppinud, et täisealisuse piir on 18 eluaastat. Sellest vanusest alates ei pea keegi enam oma kompetentsust tõestama. Sealt peale eeldame, et otsused on ratsionaalsed ja kaalutletud,” ütleb õigus- ja sotsiaalteadlane ning Tartu Ülikooli (TÜ) külalislektor Kristi Paron. Lastele ja noortele kehtivad aga märksa karmimad reeglid: kui on vaja hinnata nende suutlikkust enne 18. eluaastat millegi üle otsustada, võib neid ees oodata range pädevuskontroll.

“Arutelus, kas noor sobib otsustama, on oluline, milliseks me otsustusprotsessi tema jaoks teeme.” – Pirko Tõugu

Seejuures on Eesti noortel õigus juba 16-aastaselt kohaliku omavalitsuse volikogu valida, samas kui nende koolikohustus pikenes hiljuti 18. eluaastani. Hiljutisel arenguseire keskuse seminaril oligi arutelu all küsimus, kas siinsete noorte otsustuspiirid jooksevad nende arengut arvestades õigest kohast ja milliseid otsuseid noortele usaldada. 

Teiste asjatundjate seas võtsid seminaril sõna nii Paron kui ka TÜ arengu- ja kognitiivpsühholoogia kaasprofessor Pirko Tõugu. “Arutelus, kas noor sobib otsustama, on oluline, milliseks me otsustusprotsessi tema jaoks teeme. Kuidas me loome keskkonna, et otsust saaks üldse adekvaatselt teha?” tõdeb viimane.

15–16-aastased on üldiselt otsustusvõimelised sarnaselt täiskasvanutega

Pirko Tõugu tõi välja, et elus tuleb langetada väga mitmekesiseid otsuseid. “Sisuliselt on otsustamine nii see, kas ma võtan pärastlõunal kohvi või teed, kui ka see, kas ma ostan uue korteri või valin kooli,” piltlikustab ta. 

Õiguslikus vaates paneb lapse kui õigussubjektiga seonduva paika ÜRO lapse õiguste konventsioon. Enne konventsiooni vastuvõtmist 1989. aastal oli laps pigem objekt, kelle otsustusõiguse üle ei arutletud. Konventsiooni vastuvõtmisega sai  Kristi Paroni sõnul hoo sisse ka laste inimõigusi puudutav diskussioon ning õigusteaduse kirjanduses hakati rohkem rääkima lapse autonoomiast. 

“Sisuliselt on otsustamine nii see, kas ma võtan pärastlõunal kohvi või teed, kui ka see, kas ma ostan uue korteri või valin kooli.” – Pirko Tõugu

“Konventsiooni artikli 12 järgi on igal lapsel, sõltumata vanusest, õigus kaasa rääkida ja osaleda oma elu puudutavate küsimuste otsustamises. Teisalt tuleb lapse arvamusele anda kohane kaal vastavalt lapse vanusele ja küpsusele,” sedastab ta. Paron ise nimetab seda autonoomia gradatsiooniks: mida vanemaks ja küpsemaks laps saab, seda suuremaks muutub tema arvamuse kaal otsustusprotsessis. Piisavalt küpseks saades peaks lapsest saama peamine otsustaja.

Tõugu nõustub, et lapse otsustusoskus küpseb järk-järgult. Esimesena areneb välja kognitiivne küpsus: oskus kaaluda alternatiive, analüüsida voorusi-puudusi ja ennustada tulevikku. “Näiteks 15- ja 16-aastased noored saavad asju rahulikult analüüsides ja võimalusi kaaludes hakkama täiskasvanutega üsna sarnaselt,” osutab kaasprofessor. 

Seevastu psühhosotsiaalne küpsus või eneseregulatsioon, sh impulsiivsuse, riskialtiduse ja uudsusejanu ohjeldamine muutub täiskasvanuga sarnaseks alles 20. eluaastate keskpaigas. “See tähendab, et olukordades, kus tuleb otsustada jooksu pealt, erineb noorte otsustamine täiskasvanu omast. Näiteks kui sõbrad kutsuvad kaasa, aga plaanis oli minna koju õppima,” kirjeldab Tõugu.

Otsustamise paradoks

Kristi Paroni sõnul on lapse otsustusõiguse näol tegemist omamoodi paradoksiga. Nagu lapsed ja noored, teevad ka täisealised sageli emotsionaalseid ning läbi kaalumata otsuseid. “Nendele rakenduvad täpselt samad riskitegurid, mida Pirko loetles: ajasurve, emotsionaalne olukord ja väline mõju. Täisealistel peame seda aga lubatavaks,” arutleb Paron.

Enne alaealistele otsustusõiguse andmist, nt tervist puudutavates küsimustes, hinnatakse seevastu rangelt nende kompetentsust. “Kui selgitasin kord konverentsil lapspatsiendi kompetentsuse hindamise küsimusi tervishoius, märkis üks osaleja tabavalt, et ilmselt ei läbiks sellist hindamist ka paljud täiskasvanud patsiendid,” meenutab Paron. Teisisõnu nõuavad täiskasvanud lastelt rohkemat kui endalt, et noori riskantsete otsuste eest kaitsta. Samas ei küsi keegi, kas täiskasvanu kaalus enne riskantset otsust kõik asjaolud läbi.

Teaduskirjandus pakub paradoksile vähemalt teatud ulatuses lahenduse: last ümbritsevad täiskasvanud eesotsas vanematega peaksid toimima lapse kompetentsuse kasvatajatena. “Laps peab saama otsustamist harjutada. Kui sa ei saa harjutada, mida otsustamine, kaalutlemine ja riskide analüüsimine tähendab, ei teki 18-aastaseks saades need oskused üleöö,” osutab Paron. Siinkohal toimibki perekond ühiskonna väikese mudelina, kus vanemad peaks lapse elu puudutavates küsimustes oma otsustamise osakaalu järk-järgult vähendama ja lapse arvamuse osakaalu suurendama.

“Kui sa ei saa harjutada, mida otsustamine, kaalutlemine ja riskide analüüsimine tähendab, ei teki 18-aastaseks saades need oskused üleöö.” – Kristi Paron

Õiguslikult on laste ja noorte otsustamisõiguse küsimuse lahendamiseks peamiselt kaks võimalust – kas sätestada seadustes teatud küsimuste otsustamiseks 18-st madalamad vanusepiirid või luua mehhanism, kus noore kompetentsust enne otsustamist hinnatakse.

Esimest varianti on Eestiski mitmes valdkonnas kasutatud. Näiteks võib 15-aastane teha pärimisseaduse järgi ise testamendi ning astuda kirikute ja koguduste seaduse järgi koguduse liikmeks. Tsiviilseadustiku üldosa seadus lubab aga lastel juba alates 7. eluaastast oma taskurahaga või vanematelt saadud rahaga igapäevaseid tehinguid teha. “Kõige tuntum on vast karistusõiguslik eapiir. Vanus, millest alates loetakse lapsi vastutavaks  süütegude eest, on meil võrreldes teiste vanusepiiridega väga madal ehk 14 eluaastat,” lisab Paron.

Teine mainitud lähenemine aga arvestab, et iga laps küpseb omas tempos. “Lapsevanemad teavad hästi, et isegi samas kasvukeskkonnas võib laste iseseisvus ja julgus otsustada saabuda erineval ajal,” osutab Paron. Seetõttu ütleb seadus teatud juhtudel, et noor võib otsustada, kui on piisavalt küps.

Näiteks tohib tervishoiuvaldkonnas piiratud teovõimega patsient ise nõusoleku anda, kui ta on võimeline poolt- ja vastuargumente vastutustundlikult kaaluma. “Tervishoiutöötaja suhtleb nagunii patsiendiga ja saab seda küpsust ise hinnata. Sellised lahendused sobivad valdkondadesse, kus noorel on otsustajaga kontakt,” seletab külalislektor.

Pirko Tõugu sõnul ei lähtu otsuste piirid aga üksnes laste arengust. Kohati peegeldavad need täiskasvanute endi ühiskondlikke väärtusi. “Need on ka poliitilised, eetilised ja traditsioonidest lähtuvad moraalse tunnetuse küsimused: mida me peame mõistlikuks lapsele otsustada anda ja mida mitte,” sõnab ta.

Sukkpükstest koolitoiduni

Kuidas siis Eesti laste otsustusoskuse arengut toetada? Nii Kristi Paron kui ka Pirko Tõugu peavad oluliseks, et laps saaks otsustamist turvalistes tingimustes harjutada. “Kui anname suuremaid otsustusõigusi, näiteks valimisõiguse, ei hakka me ju iga 16-aastasega eraldi vestlema. Peame mõtlema süsteemselt: kuidas luua keskkond, kus noor oleks oluliste teemadega kursis,” arutleb Paron. 

Siin saavadki kõige rohkem ära teha kodu ja kool. Tõugu sõnul on hea näide koolivalik peale 9. klassi. Tema ja kolleegide uuringust selgus, et noored peavad seda väga oluliseks otsuseks ning on valmis ise infot otsima ja analüüsima. “Kui otsus on oluline, näevad noored sellega ka rohkem vaeva,” tõdeb Tõugu. Samas hindab ta heaks ka koolivalikule loodud tuge – noori hakatakse selleks põhikoolis varakult ette valmistama ja gümnaasiumid ise jagavad enda kohta infot. Liiati pakub noortele karjääri- ja haridusvalikute langetamisel tuge töötukassa.

Paroni hinnangul on oluline panustada ka vanemaharidusse, et vanemad teaksid, miks on oluline lapse autonoomiat toetada ja kuidas seda teha. “Lasteaialapsele ei tasu anda valikut, kas panna külma ilmaga sukkpüksid jalga. Tuleks hoopis küsida, kas ta eelistab punaseid või rohelisi sukkpükse,” soovitab külalislektor. Niisugune valikuvõimalus võimestab last ja paneb ta parema meelega vanema suuniseid järgima. Laps mõistab siis, et on kaasatud, mitte pelgalt asi, mille üle otsustatakse.

“Noorel on väga vähe motivatsiooni võtta ette asju, mille valiku tegemisel ta on olnud objekt, mitte subjekt.” – Kristi Paron

Küll peavad lapsele antavad valikud olema eakohased. Kui väiksem laps saab valida sukkpükste värvi, siis veidi suurem juba näiteks oma huviringi. “Teadusuuringud on järjepidevalt tõestanud, et otsustamisse kaasamine suurendab inimese motivatsiooni otsuse elluviimiseks. Noorel on väga vähe motivatsiooni võtta ette asju, mille valiku tegemisel ta on olnud objekt, mitte subjekt,” sedastab Paron.

Arenguseire keskuse seminaril osalenud noored tõid aga ise välja, et koolis võiks kaasarääkimisvõimalusi olla pragusest enam: nii õppetöö vormi ja sisu kui ka koolitoidu küsimustes. Paroni sõnul ei taha noored päev läbi hamburgerit süüa, aga mõned toidud nagu kalasupp neile lihtsalt ei maitse. “Täiskasvanuna ei kujuta me ette, et kellelegi pannakse vastumeelne toit ette ja peetakse pikk loeng, kuidas seda peab sööma õppima. Lapsel võib olla samamoodi, et talle lihtsalt ei meeldi keedetud kala, vaid näiteks ahjukala. Me peame temaga lihtsalt suhtlema,” julgustab ta.

Kristi Paron ja Pirko Tõugu osalesid arenguseire keskuse seminaril “Kas usaldame noori või kardame neid? Noorte autonoomia, eapiirid ja vastutus vananevas ühiskonnas” 25. märtsil.