Taastuv eksport on korraks tore, kuid ähvardab põlistada eestlaste rolli Euroopa tööstuses odavate sulastena, kirjutab Veljo Konnimois.
Eesti töösturid ja majandusanalüütikud hõiskavad: tellimused välismaalt taastuvad! Jälle on läbi lahjema aja hambad ristis palgal hoitud spetsialistidel käed tööd täis. Kummitab “vana sõber” tööjõupuudus. Põhjamaad ärkavad, meie jalajälg Saksamaal kasvab. Kuid kas kõik on ikka hästi?
Uppuja haarab ka õlekõrre järele. Loomulikult on ka meie senise pigem keskpärase hinnaga töö järele nõudlus parem kui nõudluse puudumine. Selge on ka see, et Eesti tööstus areneb ülikiiresti, kasvav tehnoloogiline tase loob pidevalt uusi võimalusi ekspordiks ja uuteks ettevõteteks, palgad kasvavad ja karjäärivõimalused avarduvad.
Mingil juhul ei tohiks lasta ligi mõtet, et kõige tähtsamad asjad ongi nüüd korras ja võime jääda loorberitele puhkama. Sest praegune edasiminek on pikemas vaates siiski vaid leevendus eluohtlikust olukorrast talutavasse, kõige suuremad ohud pole kuhugi kadunud.
Ka uhke masinaga lihtne tootmine on odav ja alam töö
Maailm on aina heitlikum ja nii kolib tööstus aegamisi Euroopasse tagasi. Tarneahelad ja tööjaotus Euroopa riikide vahel intensiivistuvad. Muuhulgas ka see tõukab tagant Eesti tööstuse välistellimuste praegust kasvu.
Selle mündi teine külg on see, et meid tahetakse panna tegema lihtsama otsa ja odavamat tööd. Kui hiinlane pole enam usaldusväärne, tahab Põhjamaade ettevõtja oma hüvanguks higistama panna eestlase.
Küllap kergitavad nii mõnedki lugejad praegu kulmu. Me oleme ometi ju tempokalt automatiseerunud, me enam ju ei tee räpast ja füüsilist tööd. Tehased on Eestis ju ilusad, valged, puhtad ja töö käib kallite masinatega.
See kõik on õige, kuid samamoodi käib madalama otsa töö ka Hiinas. See ei näita Eesti murdmist uuele tasemel, vaid lihtsalt tööstuse kui sellise edasiminekut kogu maailmas. Ka uutes ja värsketes tehastes tellimuse järgi tükkide valmistootmine on ikka vanaviisi odav sulasetöö.
Sulane pole peremees ega rikas
Rahvusvahelises tööjaotuses on ühed osalised peremehed ehk need, kes loovad ise kliendi vajaduse järgi tooteid, registreerivad patente ning riisuvad inseneeriast ja innovatsioonist tuleneva rikkuse. Teised on sulased ehk need, kes müüvad esimeste loodud toodete valmistegemiseks oma töötunde.
Elu on mitmekesine ning ka tootmisvõimekus ja -võimsus peab igas arenenud tööstusriigis olemas olema. Tootmisteenuse eksportimine, kui hind on rasvane ja töö tugevalt kasumlik, pole mingi häbiasi. Seda teevad kõik riigid, mõnda töölõiku tellivad juba ka Eesti ettevõtted Rootsist.
Oleks väga tõsine probleem, kui Eesti majandus koosnekski peamiselt üksnes võõramaa peremehi teenindavatest sulastest. Nii jääksime ka järgmisteks põlvkondadeks põhja- ja läänenaabritest vaesemaks. Kõigi Eesti inimeste jõukuse jaoks on tarvis, et aina rohkemad meie ettevõtjad oskaks ja ennekõike tahaks olla rahvusvahelises äris peremehed.
Tuleb rõhutada, et kuidagi iseenesest või vabavooluga eestlased Euroopa tööstuses peremeesteks ei saa. Vastupidi, senised peremehed on väga huvitatud, et meie ja teised lihtsamad tootjad püsiks vagusi omal kohal.
Näiteks kumab kasvõi Soome viimaste aastate majandus- ja haridusstrateegia dokumentidest läbi mõtteviis, et Soomes tuleb arendada uurimis- ja arendustegevust ja muid kõige tulusamaid etappe. Tootmisel saab aga tugineda allhankijatele piiri taga. Pole raske välja mõelda, keda on silmas peetud.
See pole sugugi etteheide, see on kaine majanduslik kaalutlus ja võimalusel käituksime ise samamoodi. Kuid on fakt, et eestlaste sulaseroll on näiteks Soome poolelt juba plaanidesse sisse kirjutatud.
Kui ka meie omalt poolt veidi lihtsameelselt üksnes “taastunud ekspordi” üle rõõmustame ja sellega kaasa läheme, siis oleme sisuliselt ka ise andnud allkirja Suur-Soome majanduspiirkonna põhiseadusele, mis raiub kivisse, et Soome on siinkandis püsivalt peremees, Eesti aga sulane.