Sellised sündmused on alati hästi kriitilised, emotsionaalsed ja väga kiiresti muutuvad. On ilmselge, et kohapealt sellist kiiret täielikku usaldusväärset infot saada on äärmiselt keeruline. Kui sinna lisandub juurde järjest uusi jõude, siis iga inimene, kes tuleb, alustab jälle nii-öelda nullist. Ta peab aru saama, kus ta on, kes abijõududest on kohal, kes abi vajab ja kes on see ohtlik inimene. Antud juhul tegi selle keerulisemaks asjaolu, et kõik toimus pimedas. Sa ei näe, ega saagi aru, kus keegi liigub ja mida teeb.
Kui tõhusad need läbirääkimised tavaliselt on, kas enamikel juhtudel suudetakse veenda inimest relv maha panema?
Kui vaadata, millist tööriista politseinik oma töös kõige rohkem kasutab, siis see on ikkagi suhtlemine. Just selle abil suudetakse enamik sündmustest lahendada. See on kõige sobivam, kuna teeb kõige vähem kahju. Läbirääkija kaasatakse siis, kui olukord on nii keeruline, et tavapärasest politsei pingutusest jääb väheks. Samas ei ole läbirääkija selline ülim spetsialist, kes suudab kõik ära rääkida, vaid see on ikkagi meeskonnatöö.
Selle juhtumi puhul on teada, et relv ei olnud laetud ja tegemist oli seesuguse relvaga, mis ei olnud aktiivses kasutuses, vaid oli mingi vana mälestusese, kas politsei teadis seda?
Politseinik peab hindama ohtu sel hetkel, kui see tekib ja kui ta on olukorraga silmitsi. Kogu seda infot, mida oli võimalik enne hankida, tuleb arvestada, et hinnata olukorra ohtlikkust. Otsus tuleb teha oma parima teadmise ja äranägemise järgi. Antud olukorras ei olnud teada, kas relv töötab. Ei olnud teada, kas see relv on laetud. Oli teada, et see on relv. Oli ka teada, et omaksed kartsid. Oli küll infot, et mingid padrunid on ära võetud, aga polnud teada, kas seal on veel midagi. Just selle info järgi hindasid politseinikud, et oht on jätkuv. Kindlust selles, et see võiks olla mittetöötav relv, ei olnud.