Muuseum ei ole poliitilise võitluse areen, vaid koht, kus ühiskond saab end ausalt peeglist vaadata. Muuseum peab jääma ruumiks, kus võib kõnelda ka ebamugavatel teemadel ilma hirmuta siltide, tsensuuri või poliitilise surve ees. ERM-i direktor Laura Kipper kirjutab muuseumi hooaja avapeost tõukunud aruteludest.
1919. aastal ilmus Albert Kivikase futuristlik ja toonases ajastus teksti ja sõnaga julgelt mängiv jutukogu “Lendavad sead“, mis Friedebert Tuglase sõnutsi “on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskab. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb”.
Jutukogu pealkirja kasutas paar aastat hiljem riigikogus poliitilises debatis kirjanduse riikliku toetamise teemal haridusminister Heinrich Bauer kõigi Eesti kirjanike sildistamiseks: “Meil polegi mingit kirjandust, on vaid eesti hingeelule võõrad ohverdet konnad, lendavad sead ja roosad seelikud…”*
Septembri lõpus toimus Eesti Rahva Muuseumis meie hooaja avasündmus, mis on mõnedelt poliitikutelt pälvinud sel tundlikul valimiseelsel ajal reljeefseid sõnavõtte ja arvamusavaldusi. Muuseumile omaselt kuulame tähelepanelikult kõiki arvamusavaldusi, nii neid, mis kriitilised, kui ka neid, mis toetavad.
Hooaja avamine oli sõna, teaduse ja muusika pidu. Rääkisime juba avatud näituste saamislugudest ning uurisime kriitiliselt eesootavate näituste loomisega seotud küsimusi. Tutvustasime digiloomingukonkursi osalejaid ja õnnitlesime võitjaid, tutvustasime 13. sajandist pärineva Kukruse emanda uurimislugu ning tehisaru ja digipärandi seoseid, viisime külastajaid ERM-i tagatubadesse ja rääkisime, mil viisil tänapäeva muuseum toimib, hakkama saab ja külastajaid kaasab. Külastajad olid rõõmsad ja rahul, heade sõnade tagasisidetulv tõendab meile seda.
Aga siis on tõesti paar sõnavõttu ning kajastust meedias ja ühismeedias ja agressiivsed e-kirjad meie isiklikes postkastides, mis keskenduvad vaid ühe artisti pärast keskööd aset leidnud etteastele, mis moodustas vaevalt 1/20 kogu meie programmist sel õhtul ning mis justkui jääbki raamistama kogu programmi. Esines Valge Tüdruk, kelle etenduse sobilikkust ja kohasust Eesti Rahva Muuseumisse on need kriitilised kirjad kahtluse alla seadnud.
“Keerulistest teemadest rääkides on vaja takti. See, mis sobib pühapäevahommikusse või laupäeva kesköösse, on erinev ja usun, et suutsime seda tajuda.”
Sel õhtul oli lava ees noori ja vanu, mehi ja naisi ning muuseumist ei lahkunud olulisemalt rohkem inimesi kui mõnikord mõnelt muult kultuurisündmuselt olenemata põhjusest – kas šokist või igavusest, ootamatu peavalu või teema tõttu, mis sel õhtul ei kõnetanud. Keerulistest teemadest rääkides on vaja takti. See, mis sobib pühapäevahommikusse või laupäeva kesköösse, on erinev ja usun, et suutsime seda tajuda.
Kogu maailmas ja ka meil Eestis on rünnaku alla jäänud nii mõnigi kultuuriinstitutsioon, mis on julgenud tuua nähtavale teemasid, mis jäävad peavoolust eemale ja räägivad näiteks vähemuste viisidest ühiskonnas toimida.
Septembrikuine Eesti muuseumide sügiskonverents tõi teravalt fookusesse pärandi ja poliitika polariseerunud maailmas. Konverentsi külalised Slovakkiast ja Poolast näitasid oma kogemuse varal, kui õhkõrn on piir, mis jookseb tsensuuri ja sellest lähtuva enesetsensuuri vahel. Ja kui kiiresti kõik võib poliitilise surve tõttu muutuda – muuseumide rahastuse kärpimine, muuseumijuhtide valimine lähtuvalt poliitilisest meelsusest ning muuseumide sulgemine on muutunud viisideks, millega kontrollida ühiskonda.
Minu seisukoht on ühene: muuseumides toimuv ei tohi mingilgi viisil olla poliitilise võitluse tandriks.
Maailm oma mitmekesisuses ning inimene oma mitmetahulisuses on kordades rikkam kui “keskmine inimene”, kellele peaksime oma programmi justkui mõnede arvajate arvates suunama. Töötame jätkuvalt selle nimel, et ERM oleks avatud kõigile ja me ei välista ega tsenseeri ühtegi suunda, kultuurinähtust ega teemat, vaid anname võimaluse kõigile tunda, et nad on osa tervikust ning neil on hääl.
See niit, mis meid kultuuriruumi ja kogukonnana seob, peab olema nii tugev, et aktsepteerida kõiki vaateid ja neidki hääli, mis tekitavad ebamugavust ja millele oleks lihtsam mitte mõelda.
Luban, et ERM on ühiskonnas mõnikord endiselt “terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskab. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb.” Ja kui meid ka seetõttu mõnikord lendavateks sigadeks tituleeritakse, ehk annab see põhjust kõigile aina rohkem muuseume külastada, et veenduda, kes ja kuidas lendab ning kuhu.