Vaaks rääkis Unibet Stuudio 1-1 podcastis hooaja varjukülgedest. Tema sõnul ei olnud küsimus ainult tulemustes, vaid ka meeskonna sisemises toimimises.
«Tiimi keemia ei olnud hea ja palju oli sellist, et igaüks üritas ise midagi teha,» ütles ta, viidates ühtse loogika ja koostöö puudumisele. Pinged kasvasid eriti nappide kaotuste järel ning see peegeldus ka tribüünidel. Kuigi saal oli pidevalt täis, ei olnud fännide reaktsioonid alati toetavad. «Mingi hetk tuldi isegi prügikottidega tribüünile ja see pigem tekitas rohkem pingeid, kui aitas meid võita,» sõnas Vaaks.
Mänguliselt jäi talle enim kripeldama rünnakute juhuslikkus, kus vastutus langes sageli üksikute mängijate peale. «Liikumisi ei olnud ja tihti tulime lihtsalt palliga üle, mängisime ühe pick’n’rolli või andsime söödu edasi ning siis pidi igaüks ise olukorra lahendama. Oli keeruline rünnakut üles ehitada ja selget süsteemi tegelikult ei tekkinudki,» kirjeldas Vaaks.
Saates tuli juttu ka USA treenerite stiilist, mis on oluliselt karmim ja otsekohesem kui Eestis harjutud. Vaaksi sõnul ei hoita seal tagasi ei sõnade ega emotsioonidega. «Treener sõna otseses mõttes sõimas mind viis minutit järjest: «Sa oled soft, mine tagasi oma Eesti-Läti liigasse, sa ei ole mitte keegi.»
Sellest kogemusest jõudis ta laiemale järeldusele ka Eesti spordikultuuri kohta, kus tema hinnangul ei olda sama valmis ebamugavust ja kriitikat taluma.
«Me oleme liiga pehmed ja arvame, et asjad peavadki kergesti käima.» Vaaksi sõnul on USA-s keskkond selline, kus pead igal treeningul end pidevalt tõestama nii mentaalselt kui füüsiliselt. Kui oled «pehme», siis «süüakse sind väga kiirelt ära». Ta lisas, et kriitikat ei võeta seal isiklikult, vaid seda nähakse loomuliku osana arengust.
Tuleviku osas on Vaaksil valikuvõimalusi rohkelt ning huvi tema vastu USAs on suur. «Põhimõtteliselt igast nii-öelda USA ülikoolist on pakkumine,» ütles ta, lisades, et tema lõplik otsus sünnib mängustiilist, treeneritest ja keskkonnast lähtuvalt.