Tagantjärele lisas ta leebemalt: «Oh issand, no see oli hoopis teine aeg – toona polnud naisõiguslusest suurt kuuldagi.»
Ometi on paljud tema raamatud jäänud kõnekaks ka aastakümneid hiljem. Nii ilukirjandust kui ka esseistikat iseloomustas Cooperil siiras uudishimu ja elurõõm. «Tema väga inglispärases kirjutamislaadis on endiselt midagi nakkavalt rõõmsat ja vaimukat,» märkis The Guardian oma arvustuses romaanile «Tackle!».
Kirjastusagent Felicity Blunt meenutas, et Cooper lükkas tihti tagasi kiidusõnad oma kirjutamisoskuse kohta. «Ta ütles ikka, et kirjutab lihtsalt selleks, et suurendada inimkonna üldist õnnetunnet,» sõnas Blunt.
Cooperi karjäär sai hoo sisse 1969. aastal, kui ta kohtus õhtusöögilauas ajakirjanik Godfrey Smithiga, tollase The Sunday Timesi lisa peatoimetajaga. Vestluses rääkis Cooper kodu korras pidamisest, abielupingetest ja sellest, kui halb ta enda sõnul naisena on. Smith leidis ta jutu nii vaimuka, et pakkus talle oma väljaandesse kolumni. See osutus menukaks ja ilmus rohkem kui kolmteist aastat.
Tema siirus ja huumor võlusid lugejaid. «Ma ei taha kõlada upsakalt,» ütles Cooper 2024. aasta BBC dokumentaalis, «aga ma olin toona ajalehe kõige loetavam autor.»
Kui Cooper ja tema abikaasa Leo 1982. aastal Cotswoldsi kolisid, avanes talle uus seltskond ja uus inspiratsiooniallikas. Oma «Rutshire’i» romaanid kirjutas ta just seal — 14. sajandist pärinevas endises mungakloostris, kasutades alati kirjutusmasinat.
«Ma olen kohutavalt uudishimulik,» tunnistas ta BBC dokumentaalis. «Ma tahan lihtsalt teada, mida inimesed teevad – ja kellega nad seda teevad.»
2023. aastal autasustas kuningas Charles III Jilly Cooperit daami tiitliga – tunnustusega, mida kirjanik nimetas «nii erakordseks, et seda on raske tõsiselt võtta». Tema kodu seinu ehtisid kuninga ja kuninganna Camilla portreed, ning ta pidas kuninganna endist abikaasat Andrew Parker Bowles’i sõbraks.
Cooperi sõnul oli aunimetus talle südamest liigutav. «See tundub ikka veel kuidagi veider,» ütles ta naerdes BBC dokumentaalis. «Ma mõtlesin: jumal küll, see ei saa ju olla mina – mina, see Bonkbuster-Jill!»