Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel panustab Eestis järjest rohkem üle 60-aastaseid inimesi vabatahtliku tegevusega ühiskonda ja kogukonda, kuid nende aktiivsus jääb siiski noorematele alla. Sotsiaalministeerium soovib vanemaealisi rohkem kaasata, sest vabatahtlikult tegutsemine võib olla heaks raviks üksilduse ja sotsiaalse isoleerituse vastu.
Vanemaealiste laiem sotsiaalne ja füüsiline kaasamine ühiskonnaellu aitaks kaasa ka nende vaimse tervise parandamisele, öeldakse 2023. aasta inimarengu aruandes. Kuna vaimse tervise mured üha süvenevad ja professionaalne abi on raskesti kättesaadav, võiks Tartu Ülikooli sotsiaalse heaolu lektori Merle Linno sõnul olla abi kogukonnas vabatahtlikuna osalemisest.
“See pakub selliseid tegutsemisvõimalusi, kus inimesed saavad autonoomselt otsustada, mida nad teevad erinevalt palgatööst, kus sa võid olla suuremal või vähemal määral seotud mingite piiride, tööjuhenditega ja nii edasi. Teiseks saad tunda vabatahtlikus tegevuses, et sa oled okei, et sa oled kompetentne, et sa saad asjadega hakkama, sest vabatahtlik tegevus põhineb sellel, et inimesed teevad seda, mida nad tahavad ja mida nad oskavad,” rääkis Linno.
“Kolmandaks annab vabatahtlik tegevus seotuse või kuuluvuse tunde, et sa oled osa nendest inimestest, kellega sa koos tegutsed – ükskõik, kas see on organisatsioon või see on mingi selline mitteformaliseeritud grupeering ja
kõik need tegevused toetavadki inimeste vaimset tervist,” selgitas teadur.
Äsja valminud Tartu Ülikooli teadlaste uuringust ilmnesid ka see, milline peab vabatahtliku panustamise süsteem olema, et see sobiks inimestele.
“Hea vabatahtlik tegevus pakub inimesele mõtestatud tegevust, seal peab olema nii-öelda laiem idee. Üks asi on see, et inimene teeb midagi, mis talle meeldib, aga oluline on ka see, et ta saaks aru, et miks ta seda teeb, kuidas see asetub suuremasse pilti. Ja et need tegevused [peavad olema] läbimõeldud ja olulised – [tähtis on] ikkagi see olulisuse tunne, et ma teen midagi, mis on tähtis, ükskõik kui suur või väike see on,” ütles Linno.
Ka sotsiaalministeeriumi kogukonnatoe koordinaator Kaidy Aljama nimetas vabatahtlikku osalemist justkui vaimse tervise kaitseteguriks.
“Praktilise poole pealt osaleme Euroopa ühistegevuses, mis keskendub just vanemaealiste üksilduse ja isolatsiooniriski vähendamisele. Testime, et kuidas Eestis võiks toimida Sõprade Ring ja kindlasti see annab teadmist ka psühhosotsiaalse kriisiabi kontekstis, et kuidas vabatahtlike rolle paremini mõtestada, paremini suunata,” rääkis Aljama.
Ta lisas, et nüüd on vaja koostöös siseministeeriumi ja teiste partneritega arutada, milliseid teadmispõhiseid lähenemisi ja rahvusvahelisi praktikaid oleks võimalik Eestis rakendada, et suurendada kogukondlike tugitegevuste stabiilsust ja mõju, toetades seeläbi nii vaimset heaolu kui ka vanemaealiste aktiivset ja turvalist toimetulekut.
Eesti vanemaealiste huvikaitseorganisatsiooni Kuldne liiga juhatuse liige Krista Mulenok rääkis, et vanemaealiste vabatahtlikku panustamist mõjutab kindlasti see, et Eestis on ka üle 65-aastaste inimeste tööhõive veel kõrge. Samas avaldas ta lootust, et inimesed siiski sooviksid panustada, kui teadlikkus võimalustest oleks kõrgem.