Noores eas lapsendatud inimesed otsivad täiskasvanuna üha julgemalt oma juuri. Sotsiaalkindlustusameti sõnul on see oluline osa inimese identiteedist.
Viimase viie aasta jooksul on sotsiaalkindlustusameti poole pöördunud 335 inimest, et saada selgust oma lapsendamise ja bioloogilise päritolu kohta. Kuigi osad pered hoiavad lapsendamist saladuses, tuleb juhtumitest välja, et tõe selgumine võib kõigi osapoolte suhteid hoopis parandada.
Lapsendatud inimese teekond oma juurteni algab sageli juba lapsepõlves tekkinud ebamäärasest tundest. Juba sünnitusmajas lapsendatud Eva Näf ütles, et ta ei saanud pikalt oma vanematelt lapsendamise kohta kinnitust. Otsingud sünnitusmajast ja arhiividest viisid ta lõpuks kontaktideni.
“Ema, kes mu lapsendada andis ehk bioloogiline ema, on surnud just kuu aega tagasi ning mul on õed-vennad ja küsiti siis selle peale, et kas ma sooviksin nendega kontakti. Kuna ma soovisin, siis hakati tegelema sellega ja kuu aega hiljem viidi meid kokku,” ütles Näf.
Sotsiaalkindlustusameti lapsendamiste spetsialist Elo Tenusaar märkis, et huvi oma tausta vastu on inimlik vajadus mõista, kelle moodi ollakse või kust pärineb iseloom ja välimus. Eelmisel aastal esitas ametile avalduse 52 inimest, kellest 28-le õnnestus edastada soovitud kontaktandmed. Protsessi takistavad aga sageli hirmud, mis on omased kõigile osapooltele.
“Väga tihti ongi inimeste hirmuks karta oma lähedastele haiget teha. Kardetakse lähedaste poolt hukkamõistu, peresuhete halvenemist või purunemist,” lausus Tenusaar.
Nõukogude ajal oli täielik varjamine tavapärane praktika. Aastatel 1970 kuni 1995 oli Eestis lubatud muuta lapsendatud lapse sünniaega kuni kolme kuu võrra, mis on tänastes päritoluotsingutes tekitanud ootamatuid avastusi, selgitas Tenusaar.
Näf oli üks neist tol ajal sündinutest, kellel on kaks sünnipäeva.
“Mu abikaasa on sündinud täpselt selle kahe nädala vahepeal. Et ma olen, kui tahan, temast noorem ja kui tahan, siis olen temast vanem,” sõnas Näf.
Riik valmistab praegu ette seadusemuudatust, mis annaks lapsendatule õiguse teada oma lapsendamise kohta.
“Last lapsendades ei saa ju lapse minevikku ja päritolu peita vaiba alla. See on osa temast ja me kõik soovime ju, et inimestena meile kõige kallimad ja lähedasemad oleksid meiega ausad ja lapsendamisest rääkimine on ju osa aususest,” ütles Tenusaar.
“Ma saan iseendale otsa vaadata ja ma tean, kust ma tulen, kes ma olen ja mis on minu lugu. See kindlasti on enda olemist kergemaks teinud,” lausus Näf.
Tenusaare sõnul on täna vara öelda, millal seadusemuudatus jõustuma peaks ja puudub ajakava, millal seadus lõplikult kinnitatakse.