Kristjan Port Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Tehnoloogiakommentaariga on eetris Raadio 2 tehnikaguru, Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port

Ühendkuningriigi tehisintellekti ohutusinstituudi aasta alguses korraldatud katsetes dokumenteeriti ligi 700 juhtumit, kus TI-süsteemid eirasid inimeste antud juhiseid, kaitsemeetmeid või petsid kasutajaid ja teisi neid kontrollima seatud süsteeme. Paistab, et neile meeldivad pettused sama palju kui inimestele, märgib Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris “Portaal” Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.

Tehnilise konkurendi arengu tulemusel oleme sunnitud üha sagedamini mõtestama intelligentsuse olemust. Varasemalt saime kasutada seda sõna selle sisu üle pikemalt juurdlemata. Käsitleme samamoodi üllatavalt paljusid sõnu. Kasutame sõnu erinevaid tähendusi täis signaalidena, eeldades vaikimisi, et teine vestluse osapool mõtleb meiega samal lainel. Intelligentne inimene saab aru, mida laine selles kontekstis tähendab.

Üldsõnaline usalduslik suhtlus võimaldab punuda osavaid petuskeeme. Turundaja suunab sõnavalikuga meeleolusid. Demagoog painutab sõnadega reaalsust. Hea petis hajutab sõnu seades petmiskahtlused jne.

See toob meid tagasi intelligentsuse sisu juurde. Seda on pikemat aega selgitatud kui võimet lahendada mõnda keerulist ülesannet, kasutades eelnevalt omandatud kogemusi. Intellekti rakendatakse malemängus, kirjutades sonetti või sooritades erialaeksamit. Kuna uued masinad omandavad inimestega sarnast võimekust hirmuäratava kiirusega, püüame intelligentsuse mõtestamist nende käest päästa, et hoida seda vaid inimesele kuuluvana.

Vahest keskendume liiga palju ülesannete lahendamise pädevusele. Inimesega seotud intelligentsuse kõrgem pilotaaž võib palju rohkem olla seotud loogikareeglite järgmise asemel hoopiski oskuses neid reegleid painutada, et inimest petta.

Petmine on uskumatult keeruline kognitiivne tegevus. Tegu pole pelga arusaamatuse pakkumisega, vaid tahtliku tuleviku kujundamisega, millesse kuulub füüsilise reaalsuse kõrval teise inimese manipuleerimiseks ka tema maailmatunnetuse mõistmine.

Viimast võetakse kokku koondnimetusega meeleteooria. Petmiseks peab esmalt ise mõistma olukorra reegleid ja samal ajal tajuma, kas ning kuidas teine neid reegleid mõistab. Seejärel vajatakse intelligentsust, et luua manipuleeriv skeem, millega mõjutatakse teise osapoole reaalsustaju nii, et ta usub end viibivat reegleid järgivas olustikus, kuigi see ei pea paika.

Petmine pole juhuslikult halvaks muutnud inimese patoloogia. Petmine on ürgses looduses elu ja surma mängus kasulik käitumuslik programm. Petetakse, et jääda ellu, saada süüa ja paljuneda. Loomariigis on selleks lai valik meetodeid välimuse kopeerimisest ja käitumise ning häälitsuste matkimisest kuni varguste ja keerukate käitumismustriteni.

Neile näidetele mõeldes unustatakse ära, et petmine vajab petetavaid. See tähendab, et omadust olla petetud on antud edasi samal moel pärilikult. Enesepettus aitab ületada hirme, toimib motivaatorina ja ilustab reaalsust mitmel moel. Pealegi peab hea pettur tunnetama petetuks olemist jne.

Evolutsioonibioloogias on käibel käsitlus vaikimisi tõe teooriast. Inimkogukond toimib tõhusalt, kuna usub vaikimisi, et teised räägivad tõtt. Kui meie esivanemad pidanuks kontrollima iga hõimuliikme väidet, poleks meid ilmselt sündinud. Kasvõi juba sellepärast, et teisest inimesest liiga palju teada saades ei tekiks laste saamiseks piisavalt stabiilset suhet. Suhtetes minnakse tihti lahku mitu aastat pärast laste sündi. Peamiselt just seetõttu, et aja jooksul saadakse teisest palju rohkem teada.

Sestap oleme inimestena eriti intelligentsed. Samal ajal oleme ka suurepärased petised ja petetavad. Peaaegu julgeks hõisata masinate poole, et “Tehke järele!”.

Kardetavalt seda nad juba teevadki. Ühendkuningriigi valitsuse juures tegutseva tehisintellekti ohutusinstituudi aasta alguses korraldatud katsetes dokumenteeriti ligi 700 juhtumit, kus TI-süsteemid eirasid inimeste antud juhiseid, kaitsemeetmeid või petsid kasutajaid ja teisi neid kontrollima seatud süsteeme.

Ajalehes The Guardian avaldatud ülevaates tõdetakse, et tahtliku petmistrend kiireneb ja muutub üha, kuidas nüüd öelda, intelligentsemaks. Leidub näiteid, kus TI-mudelid on oma eesmärkide saavutamiseks varjanud teavet või kustutanud ilma loata faile.

Need ei ole fantaasiad maailmavallutust sepitsevatest masinatest, vaid midagi palju reaalsemat. Tulemuste optimeerimiseks loodud süsteemides avaldub keeruline strateegiline käitumine olukordades, milles nende teele satuvad või on seatud piirangud. Lihtsamalt öeldes: kui neile keelatakse midagi teha, on mõned neist õppinud seda ikkagi tegema. Meenub lapsepõlv. Võrdlustega lastega võib parandada meeleolu, kuni meenub, et lapsed ei jää lasteks.

Meid ootab ees uudne vaimu proovile panev väljakutse. Pidevad kahtlustused olid meie esivanematele kulukad, isoleerivad ja sageli surmavad. Sellega avaneb petturitele võimalus, aga oleme selle ohuga kuidagi hakkama saanud, sest ka nemad on inimesed ja inimesed väsivad. Heade ja halbade inimeste vahel saavutati tasakaal. Ent masinad ei väsi. Võib-olla suudame mõned petukatsed tõrjuda, aga kui kaua? Pealegi, meile meeldivad head pettused.