Kui mõrvar sind ründab, on sul igal juhul õigus ennast kõikide vahenditega kaitsta, tegelikult – vahendeid valimata. Ründaja paneb kõigepealt ohtu rünnatava elu, mitte vastupidi. See, et Ukraina ründab Venemaad oma elukese säilitamise nimel, ei ole «sõjardlus», vaid kõige pesuehtsam enesekaitse. Sellest mitte aru saada on lollus kuubis. Ka siis, kui Mordori kõrvalejuhitud droonid tabavad Baltikumi, Poolat või Soomet.
Ukraina on Baltikumi ja Soome ees küll kukkunud droonide pärast vabandanud, see on viisakas, ent vabandus tuleb valest kohast. Vabandama peaks Moskva. Kui mitte enne, siis kunagi sõjakohtus vastust andma oma jälgi tegutsemisviisi eest.
Kui me ei taha kaotada oma vabadust, siis peame Ukrainale palju tugevama õla alla upitama. Ja ma ei räägi vaid Eestist, vaid kogu Euroopast. Tegelikult on see elu ja surma küsimus, tegelikult on naaberriigis pukis uus Stalin, keda ei huvita absoluutselt hala, kuidas Euroopa riigid «ei tohiks võõrasse sõtta sekkuda».
See ei ole kahjuks võõras sõda. See on meie edasi hingamise küsimus. Selle padja vastu, mis talle vastu hakkamata meid kõiki ühel koledal päeval ära lämmatab.
Parem mõned eksinud ukrainlaste droonid kui venelaste droonide padurünnak, kui Ukraina selle sõja kaela saama peaks.
Muidugi ei taha me sõda. Kes peale hulluks läinud diktaatori tahaks? Aga kahjuks on see reaalsus, mille vastu Eesti presidendile kirjutatud seebine kiri ei aita mitte karvavõrdki.
Katsume olla tugevad ning koos, siis on meil kõigil lootust. Droone kukub veel. Aga meil on oma iseolemine ja kui see ukrainlaste enesekaitset toetamata jättes unustada, siis ei jätku seda meil kuigi kauaks.
Ajalugu on ju rääkinud.
Meie lapsed lähevad praegu kooli, ukraina lapsed jooksevad varjenditesse või saavad surma. Ja asi on selles, et kui me vastu ei hakka, juhtub viimane ka siin.
Lõpetan Juhan Viidingu luuleridadega:
et oleks asjad selged enamvähem
ma mõtlen nii võiks lõppeda ballaad
on seda mida annad siiski vähem
kui võrdled sellega mis ise saad