Üks keskkonnaagentuuri ülesanne on teha koosluste ja elustikuliikide seiret ning korraldada seiretöid. Riikliku seire käigus jälgitakse plaanipäraselt muutusi looduses ja liikide seisundit, oma panuse annavad vabatahtlikud seirajad.
Seiratavate liikide hulka kuuluvad nii kaitsealused liigid kui ka tavalisemad taimed ja loomad, nagu jahiulukid või kalad. Peale siseriikliku vajaduse on tarvis täita rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad Euroopa Liidu linnu- ja loodusdirektiivist, millega Eesti on liitunud. Linnudirektiivi järgi tuleb jälgida kõigi linnuliikide pesitsevate, talvituvate ja läbirändavate asurkondade seisundit, ent loodusdirektiiv hõlmab üksnes valitud loomaliike, kes on Eestis valdavalt kaitse all. Aruandluse samm, mille jooksul nende kohta andmeid saab koguda, on mõlemal juhul kuus aastat.
Levinumad parameetrid, mida jälgitakse, on liigi arvukus ja levik ning nende muutumine ajas. Mõlemad näitajad eeldavad tõepärase hinnangu tarbeks mahukat andmestikku ja rohkelt vaatlusi Eesti eri piirkondadest. Samas on teada, et seireeksperte enamasti napib ja raha hulk on piiratud. Riiklikke seiretöid tehakse tavaliselt püsivatel aladel, kus andmeid kogutakse kindla metoodika järgi ja kindlatel aegadel. Siin tulevadki kogu Eestis appi arvukad vabatahtlikud, kes aitavad seire andmestikku tublisti täiendada. Vabatahtlike võrgustiku tähtsus seisnebki suuresti selles, et see võimaldab koguda vaatlusi piirkondadest, kuhu seirajad ei satu.
Vabatahtliku seire koht looduskaitsesüsteemis. Foto: Keskkonnaagentuur
Kui vaadata sügisrändel peatuvate laulu- ja väikeluikede seire andmeid, näeme, et enamjao luikedest on kokku lugenud harrastajad. Riikliku seire käigus vaadeldi 790 isendit, vabatahtlikud registreerisid 1327 kaitsealust luike. Foto: Keskkonnaagentuur
Riiklikud luigeseirealad ja vabatahtlikud vaatlused. Linnuhuviliste panus täiendab tublisti riiklikku seiret. Foto: Keskkonnaagentuur
Loodushariduslik tähtsus
Ujurite seire on tore ja haakub hästi loodusharidusega. Vabatahtlik ujurite seire sobib hästi loodusõpetuse tundi või õpilaste loodusringi. Sageli asub kooli lähedal mõni veekogu, kuid tavapärase kahvapüügi jaoks on koolitund liiga lühike ja terve klassiga koos tegutseda ei tundu piisavalt ohutu. Ujurite püük pudelpüünistega (loe lähemalt loodusveebist harrastusteaduse projektide alt ja vaata Eesti Loodus 2025, nr 4) võimaldab juhendajal püünised eelmisel päeval valmis seada ja järgmisel päeval koos lastega kiiresti veest välja võtta. Peibutussöödaga püünistesse tulevad peale ujurite teisedki veeputukad, kahepaiksed (nii konnad kui ka vesilikud), kalad, teod ja kaanid. Seega saab ühe käigu ja küllaltki vähese vaevaga näha olendeid vee-elustiku eri rühmadest. Ja mis kõige toredam, ujurid – suurimad vees elavad mardikad – köidavad ühtviisi nii lasteaialapsi kui ka teismelisi. Kes siis ei tahaks suure mardikaga selfie’t teha! Mudilastega saab lihtsalt loomarühmi vaadelda, ent noorukitele saab tutvustada ka liikide määramise nutirakendusi (loomade puhul soovitame näiteks rakendust ObsIdentify ja taimede puhul FloraIncognita’t) ning loodusvaatluste sisestamist andmebaasidesse (LVA rakenduse või PlutoF GO abil).