Noortevolikogud ei ole juhuslikud seltskonnad. Nende liikmed valitakse avalike valimiste kaudu: kandidaadid esitavad oma programmi, teevad kampaaniat ning noored annavad oma hääle elektrooniliselt või kohapeal. Valituks osutub Tartus 17 kandidaati, kes saavad kõige enam toetust. See tähendab, et noortevolikogu liikmed esindavad oma kogukonda ehk linna noori.
Üks valdkond, millel on väga suur potentsiaal, on kohaliku tasandi otsustamine. Noortevolikogudel on küll õigus oma arvamust avaldada, kuid see jääb tihti lihtsalt sõnavõtu tasandile. See ei ole kuidagi Tartu eripära, vaid see on Eestis laialt levinud mudel. Ent samal ajal on juba hulk omavalitsusi, kes on tõestanud, et saab teisiti.
Arengukoht saab siin olla selles, et kui noortevolikogu liikmed on valitud hääletuse alusel, esindavad nad mingisugust kogukonda ehk neil võiks olla ka päris hääleõigus omavalitsuse volikogude komisjonides. Me ei pea siin silmas mitte seda, et iga noortevolikogu liige hakkab eraldi hääletama, vaid et noortevolikogul tervikuna oleks üks ühine hääleõiguslik koht. See oleks selge ja apoliitiline viis tagada, et noorte seisukoht ei jää lihtsalt kuulame-ära-tasandile, vaid et see ka päriselt loeb.
Noortevolikogudel on küll õigus oma arvamust avaldada, kuid see jääb tihti lihtsalt sõnavõtu tasandile.
Me ei räägi millestki revolutsioonilisest. Sarnast praktikat kasutatakse juba mitmes Eesti omavalitsuses. Toila valla volikogu igas komisjonis on hääleõiguslik noortevolikogu esindaja, Tallinnas on noortevolikogul samuti hääleõiguslik koht ja Kohtla‑Järve on sarnast mudelit kasutanud varasemates koosseisudes. Need näited kinnitavad, et see on täiesti võimalik ning toimiv mudel, mitte mingisugune uus leiutis.