Luule ja Johannes Komissarov Autor/allikas: Sten Teppan/ERR
Tänu seriaalile “Õnne 13” on Luule Komissarov väga paljudes kodudes nagu oma sugulane. Aga saates “Käbi ei kuku…” jätame Laine tegemised kõrvale ja süveneme Luule enda elu põnevamatele ja pöördelisematele seikadele: isata lapsepõlv Lihulas, esimene abielu füüsikaõpetajaga, “pettusega” lavakunstikooli sattumine, kauaoodatud emaks saamine, ning reetmisega lõppenud pikk abielu teatri- ja filmimaastiku korüfee Kalju Komissaroviga.
“Ma poleks Viljandisse tulnud, aga ta ise helistas ja nuttis telefonis, et palun tule, muidu ma lähen põhja,” meenutab Luule. Ja püüab sõnadesse panna halvavaid tundeid, kui selgus, et Kaljul sündis kõrvalsuhtest laps. “Ta oleks võinud seda kohe öelda, aga et ta seda varjas, oli solvav.”
Emaga on saates poeg Johannes. Teatriinimeste lapsena jõudis temagi varakult lavale, kuid peale jäi kirg politseiniku ja päästja kutse vastu. Isa ja ema enam kui 30 aastat kestnud abielu lagunemist “marineeris” ta enda sisemuses tükk aega.
“Isaga suhtlesin mingil perioodil üsna vähe. Minu jaoks need argumendid, mida ta väljendas, ei olnud asjakohased. Aastad mööduvad. Püüad mõista ja andestada. Andeks andmine on kunst. Seda peab ka oskama ja soovima,” räägib Johannes. Ning mõtet jätkab Luule: “Minul on üks ütlemine, mida mina ei unusta. Käsi on andmiseks, meel ja mõistus on järeleandmiseks ja süda on andeks andmiseks. Neid kolme asja ma püüan jälgida elus.”
Luule ja Johannes Komissaroviga vestleb Sten Teppan.