Ma ei saa põnevikest kunagi mööda minna ja Joel Jansi kolmas köide kahesaja aasta tagusest Rõngu kerigoõpsust sobib siia ülestõusmislihavõttemunapüha nädalasse nagu lusikas kõrvaauku.
Joel Jans, «Rõngu roimad 3: Viimnepäev». Foto: Raamat
Pole aimu, kui kaugele Jans oma epopöa kirjutada jaksab, aga minu rehkenduse järgi pole pastor Alexander Lenz «Viimsepäeva» aegu veel neljakümnenegi, nii et lootus jääb.
Mõrvumised olgu, mis nad on – ja neid jagub – ent ajastulise eestimaise õhustiku loomise suhtes ütleb mu kaunikesti paljulugenud kõhutunne, et siit kujuneb kokku tammsaareväärne suurkuva. Loe siis, nagu tahad – huvitab lahendus või muuvärk seal ümber. Ütlen, et koostoime on veenev.
Tark on kobida raamatukokku ja otsida esimesed kaks osa samuti üles. JJ on soone peale sattunud; lootkem, et kuld ei lõpe, allikas ei kärbu. Verd, tuld ja vankrimääret igale maitsele!