15 aastat tagasi ei teadnud laiem avalikkus droonidest palju. Täna muudavad need sõjavälja ja rahulike elanike igapäeva, nagu näitas 24. augustil Koruste põllul lõhkenud ründedroon. Eesti seire drooni ei avastanud.
“Mis oli probleem selle Võrtsjärve juhtumiga – seni me ei pidanud Eesti-Läti piiri ohtlikuks. See on ikkagi EL sisepiir. Ja seal ei olnud meil sensoreid,” ütles sisekaitseakadeemia kaugseireuuringute- ja arengukeskuse ekspert Andrus Padar.
Näib nagu tekkinuks meie teadmised droonidest Ukraina sõjaga. See pole nii. Kaitseväe missiooniüksused puutusid nendega kokku juba Iraagis 2004. aastal ja hiljem Afganistanis. Kaitseväe esimene katse koostööd teha Eesti ettevõttega ELI ei kandnud vilja.
“Eesti tollal UAV-sid veel ei kasutanud. Olid need ELI UAV-d, aga need ei olnud operatiivses kasutuses. Need lihtsalt roostetasid enne ära,” sõnas major reservis Sten Reimann.
Seega peame õppima ukrainlastelt. Reimannil on Ukrainaga tihedad sidemed. Õhutõrje on kolmeosaline: tuvastamine, liigitamine ja juhtimiskeskusele teabe edastamine. Ukraina juhtimiskeskus on parim, hindab Reimann. Paljuski tänu USA abile.
“USA on toetanud Ukrainat unikaalse õhutõrjekeskuse väljaarendamisel. Sellest on väga palju abi. Kui neid objekte tuleb niivõrd palju korraga ja tuleülesandeid tuleb jagada kümnete eri tuleüksuste vahel, siis see eeldab äärmiselt head juhtimist,” lausus Reimann.
Olgu juhtimissüsteem kui hea tahes, üksustel napib vahendeid droonide tõrjumiseks. Eesti vabatahtlik Raivo Olev loetles, mida tema sõbrad Hersoni õhukaitsjatele viivad: seadmeid sihtimiseks, tuvastamiseks, sideks, akupangad, autod mobiilsetele õhutõrjeüksustele, püüdurdroonid. Ta näitas trofeesid, mis hävitati vabatahtlike abimaterjalidest ehitatud püüdurdroonidega.
“Meie tuttavad Hersoni õhutõrjes – nendele me viisime kevadel erinevat droonivarustust, et nad saaks ehitada efektiivseid püüdurdroone. Nad on suve jooksul 4 Supercam 3500 suutnud nendega alla tuua,” ütles Olev.
Vahest koguda Eestis ukrainlaste kogemusest lähtudes varusid? Keeruline, ütleb Olev. Mis on end tõestanud, on kõik kasutuses.
Seda, mille vastu end kaitsta, peab tundma. Andrus Padar on küberkaitseliitlane ja praegu sisekaitseakadeemia kaugseire arendaja. Ta selgitas, milline droon on ohtlik. Kui selle alla on midagi kinnitatud, on lugu kahtlane. Aga saja meetri kaugusel lendava drooni vaatlemiseks on vaja binoklit.
“See võib olla kokakoola, aga võib olla ka midagi teravamat. Väga lihtne – lihtsalt vabastan ja kukub alla. Aga ma võin sellega ravimeid viia või joogivett,” lausus Padar.
Iga põrnikat karta ei tasu. Taevast filmimiseks peaks kaamera olema pööratud sinu poole.
“Kui sa binoklioga vaatad, mida droon teeb. Antud juhul on ka aru saada, et see ei vaata üldse meie poole. Sa näo tunned ära, aga nime ei loe 100 meetri kauguselt,” sõnas Padar.
Droonimüür on poliitikute poolt väljapakutud mõiste. Andrus Padar arvutas, kui palju see maksta võiks.
“Siukene seire-tõrjekompleksi hind on 5 miljonit. Selleks, et nendega katta kogu ala, et nad tõepoolest piiri kinni paneks, siis see hind on üle poole miljardi,” sõnas Padar.
Tegutsema peab sammhaaval alustades sealt, kus ohud on kõige suuremad.
“Jäme viga on alustada kohe tehnika ostmisest – hangime midagi ja siis vaatame, kuidas me seda kasutada saame. Tegelikult käib kõik riskianalüüsi põhjal. Me peame kõigepealt aru saama, millised ohustsenaariumid on tõenäolised,” lausus Padar.
Ukrainas on droonikaitse ka omavalitsuste ülesanne. Reaalsus on aga see, et kõik lahiguvalmis üksused koos varustusega on rindel, ütleb Sten Reimann.
“Täna ei jää lihtsalt regioonidel midagi muud üle, kui ellujäämiseks, kriitilise infra kaitsmiseks komplekteerida uued meeskonnad ja eelarvest hankida neid vahendeid. Küsimus ei ole mingisuguses ideaalses süsteemis, vaid küsimus on ellujäämises,” ütles Reimann.
Mingeid ettevalmistusi on koha peal võimalik teha, soovitab Padar.
“Kui mõtleme potentsiaalsele konfliktiolukorrale, peame rakendama ka passiivse kaitse meetmeid. Ehk kriitilise taristu objektidele panema ümber kaitsekihte. On need võrgud või seinad. Või viima mõned objektid kuskile lageda põllu pealt ära,” sõnas Padar.
Mille vastu end kaitsed, seda pead tundma. Drooniõpe on hea mõte, ütleb Raivo Olev.
“Lisaks droonide lendamisele nende ehitamine, projekteerimine, 3D printimine – ma arvan, et seda võiks riiklikult rohkem toetada. Sest püüdurdroonide opereerimisel on ju vaja ka piloote,” sõnas Olev.
Ja lõpuks on see tehnoloogiline võidujooks, millel on sprindi kiirus, aga maratoni distants. Võimatu? Ukrainlased tõestavad siiamaani, et tehtav.
“Küsimus on meie enda sõdurite ja rahva – tegelikult siis ühiskond laiemalt peab olema valmis tehnilist võidujooksu pidama. Sõda ei kesta reedel kella viieni, nagu me oleme õppustel harjunud. See eeldab, et me suudame oma lahingutehnikat modifitseerida ja teha seda mõistliku hinnaga. Õhku ei ole võimalik tõrjuda ainult kallite rakettidega. Seda me saame teha ainult paar nädalat. Aga mitte aastaid,” sõnas Reimann.