Koit Toome rääkis Vikerraadios, et kuulsus on asi, mida ei õpetata koolis ega kodus ja selleks ei saa ennast kuidagi ette valmistada. Kuigi tuntus on Toome sõnul kirglik värk, on tema suutnud siiski kahe jalaga maa peale jääda ja pole tundnud tunnet, et kogu maailm käib ümber tema.
Jaak Joala omaaegne lauluõpilane Koit Toome meenutas, et 1990. aastatel käis Jaak Joala juures erinevaid kontserdikorraldajaid, kes tahtsid Venemaal tuuri korraldada ja Jaaku kontsertidele esinema kutsuda. “Küsimus polnud rahas, vaid põhimõttes. Ta otsustas et enam ei laula. Kui sa pole pikalt laulmisega tegelenud, siis laulmine on nagu jõusaalis käimine, sa pead olema kogu aeg toonuses ja vormis,” tõdes Toome, kes elas sarnase kogemuse läbi koroona ajal.
Pool aastat jäi laulmisele paus sisse. “Siis kutsuti mind Vilsandi jaanitulele mere äärde ühe kaljunuki peale esinema. Heliproovis lauldes sain aru, et ma ei pea enam viisi. Vorm kaob väga ruttu. Laulmisega peab kogu aeg tegelema.”
Toome sõnas, et nii nagu Jaak, mõtleb ka tema lugusid kirjutades eelkõige sellele, et talle endale need meeldiksid. “Kõikide nende aastate jooksul pole mul ühtegi lugu, mida ma vastumeelselt laulaksin. Muusikat pole võimalikult teha ainult kui tööd ja laulda laule, mis sulle endale midagi ei paku,” tõi Toome välja.
Lisaks peab laul ka tema publikule meeldima. “Kui ma täna tuleksin mingi mõminaräpiga välja, siis minu kuulajad, kes on mitukümmend aastat minu lauludega kasvanud, kukuvad võib-olla tooli pealt maha,” muheles Toome. “Räpp ei ole minu teetass, ma ei saaks sellise looga välja tulla. Mina ajan ikka oma asja ja teen laule, mida minult oodatakse ja see ongi minu maitse välja kujundanud. Meloodiline muusika ja klaver.”
Kunagi arvutas Toome kokku, et olles 31 aastat professionaalselt laulmisega nädalast nädalasse tegelnud, siis kõiki esinemisi, muusikale ja kontserte arvestades on ta laval üles astunud ligi 6000 korda.
“Jaak oli inimene, kellel ma kõiki oma kirjutatud lugusid esimesena kuulata lasin. Näiteks loo “On küll hilja” kohta ütles ta, et väga hea lugu,” meenutas Toome.
Toome sõnul on väga suur privileeg ja tänapäeval ka suhteliselt haruldane, kui saad terve elu teha seda, mida südamest tõesti tahad.
“Tuntus on asi, mida ei õpetata koolis ega kodus, sa ei saa selleks ennast ette valmistada. Kui sind visatakse nagu pesumasinatrumlisse, kus ainult üks möll käib, bussist lavale, tuhandete inimeste ette, siis raadiosse, telesse, see on olukord, kus sa pead ise hakkama saama ja ellu jääma,” muheles Toome, kes pole enda sõnul seda tunnet kunagi tundnud, et kogu maailm käib ainult ümber tema.
“Ma olen elu aeg suutnud seda asja rahulikult võtta, mõnes mõttes distantsilt ja jäänud kahe jalaga maa peale, vähemalt enda arvates,” tõdes Toome. “Ilmselt kõige paremini oskavad seda hinnata lapsepõlvesõbrad, kes on sind näinud enne tuntuks saamist. Tuntus on ikkagi kirglik värk.”