“Uusi”, aga tegelikult vanu kirjanduslikke tekste, mis pärinevad juba 80 aasta tagant, tuleb välja vähe. Eestis on tegelikult kogu kultuur üsna korralikult läbi käidud, ka väliseesti oma. Niisiis on märkimisväärne, kui midagi välja imbub, eriti veel kui selleks osutub selline raskekaalu kirjandus- ja kultuuritegelane nagu Kalju Lepik.
Paksupeeline kindrali abikaas
Kalju Lepik oli oma nõuka- ja venevastasuse poolest tuntud, ent tekst “Tallinn 1960”, tundub isegi tema kohta ootamatult terav. Nõukogude Tallinnat kirjeldades ei koonerda Lepik jõhkrate epiteetidega; ta kirjeldab sadu litse, noort keigarit, räpaseid tagahoove, närupundardes “slaavi uuselanikke” ning aknast lapsepotti tänavale tühjendavat “paksupeelist kindrali prouat”.
Ning pildile jälkust lisasid / kari slaavlasi, vilte kes ostsid, / närupundarde päämehed kisasid / ja jop-tvoju-matid kostsid.
See kõik muidugi olnuks avalikult trükituna pehmelt öeldes ennekuulmatu, isegi Rootsis, mis üritas Nõukogude Liiduga säilitada võimalikult neutraalseid suhteid. Nii ei leia me seda Lepiku teksti mitte ühestki tema kogust või ka väliseesti küllaltki arvukatest väljaannetest. Antud asi on kirjutatud sõpradele lugemiseks ning sahtlisse.
Kalju Lepik “Tallinn 1960” Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv
Tallinn 1960
Sadu litse jalutas sõiduteel
noor keigar riputas mokka,
äravoolu polnud kõntsaveel,
sest rentslisse kogunend rokka.
Rood joodikuid lällates ligines,
karniisidel kakasid tuvid.
Tagahoovides kasse sigines,
kuigi käes oli varasuvi.
Ning pildile jälkust lisasid
kari slaavlasi, vilte kes ostsid,
närupundarde päämehed kisasid
ja jop-tvoju-matid kostsid.
Siis avatud akendest kuuldus taas