Muidugi, AI abil võib iga koduperenaine genereerida video, kuidas tema kass pannkooke küpsetab ja kuu peal uisutab, aga teekond kuue-sekundilisest naljaklipist sisuka narratiivse filmini on väga, väga pikk. Sel aastal osales Berliini Filmiturul esimene täispikk AI film. See näitab murrangut mõtlemises: kartus, et masin «teeb ise filme» on asendunud arusaamisega, et masin on filmitegija uus ja väga võimekas tööriist, aga filmi teeb siiski filmitegija.

Ajalooõpetaja Jaak Juske

Mart Sander on oma uue lühifilmiga proovinud esimest korda Eestis äratada AI abil ellu ühe olulise ajaloosündmuse. Ja Tallinna märtsipommitamine kindlasti väärib seda. Tulemus on kahetine. Kasutades alusmaterjalina vanu fotosid loob see Saksa okupatsiooni aegsest Tallinnast päris eheda pildi. Väga mitmel hetkel tekib mulje, nagu oledki keset neid sündmusi, kõnnid mööda toonast linna. Ka pommide langemine, plahvatused, tulemöll ja tekkinud kaos on oma karmis eheduses kõnekad.

Samas ei tasu sellest filmist otsida lõpuni ajaloolist tõde. Nõukogude pommituslennukid ei lennanud nii madalalt üle linna, rahvas ei istunud esimeste pommide langemise ajal rahulikult Estonia saalis, raekoja torn ei plahvatanud, vaid süttis ja põles, vajudes ühel hetkel platsi poole. Ka ei põlenud Balti jaama vana paekivihoone sel ööl, vaid juba sõjasuvel 1941. Eks neid kohti on veel mitmeid.

Aga kokkuvõttes ei muuda see väga üldpilti. AI aitab meil selle filmi kaudu võtta ette ajarännaku 82 aasta taha, olles samas Ukrainas ja Lähis-Idas möllavate sõdade taustal väga aktuaalne.