Phil Lord ja Christopher Miller ei tee selle filmi puhul lihtsalt head tööd, vaid nad teevad midagi, mida vähesed suudavad: nad võtavad keerulise teadusliku loo ja muudavad selle südamlikuks, naljakaks ja emotsionaalselt laastavaks kinoelamuseks, mida peaks nägema võimlikult suurelt kinoekraanilt.
Lugu ise kõlab paberil nagu klassikaline kõrge kontseptsiooniga ulme: Päike on suremas, inimkond on hävingu äärel ja ainus lootus on kosmosesse saadetud teadlane, kes peab leidma vastuse küsimusele, et miks konkreetne täht samas situatsioonis ei ole suremas. See teadlane on Ryland Grace (Ryan Gosling) – mees, kes ärkab keset kosmost ilma mäluta ja peab tükkhaaval kokku panema nii oma identiteedi kui ka missiooni.
Samalaadne lugu on juba tuttav kümnetest teistest kosmosefilmidest, kuid „Ave Maria“ ei jää kuidagi teiste varju. Vastupidi – see võtab sama valemi ja pöörab kogu kupatuse millekski palju inimlikumaks, olles julgelt filmi „Interstellar“ tasemel seiklus.
Ja kogu selle keskmes on Ryan Gosling. See on üks neist rollidest, kus näitleja lihtsalt „lukustub“ materjali sisse ja Oskari nominatsioon on järgmisel aastal tulemas. Goslingu kehastatud Grace ei ole kangelane klassikalises mõttes – ta on segaduses, hirmul, kohati lausa kohmakas. Ta roomab, kukub, teeb nalja iseenda üle ja püüab ellu jääda olukorras, kus loogika ütleb, et see on võimatu. Aga just see teebki temast nii vahetu ja usutava tegelase. Gosling suudab korraga olla nii naljakas kui ka valusalt inimlik – ja see kombinatsioon kannab filmi algusest lõpuni.
Kui aga rääkida filmi tõelisest südamest, siis see ei ole mitte inimkond, Päike või kosmiline kriis, vaid Grace’i ja Rocky suhe. Jah, see kõlab absurdselt – inimene ja kivist tulnukas, kes suhtleb helide kaudu. Aga see on ilmselt üks kõige siiramaid ja paremini kirjutatud sõbrasuhteid, mida viimaste aastate kinos näha on saanud. Rocky, kellele annab elu James Ortiz, ei ole lihtsalt kõrvaltegelane – ta on võrdne partner, sõber ja peegel. Nende kahe vaheline dünaamika muutub filmi jooksul nii loomulikuks, et ühel hetkel unustad täielikult, et üks neist ei ole isegi inimene.
Ja siin tuleb mängu see, mida Lord ja Miller teevad kõige paremini – nad leiavad tasakaalu. Ühelt poolt on see film täis teadust, valemeid ja ideid, mis võiksid vabalt muutuda kuivaks loenguks. Teiselt poolt on see film täis huumorit, soojust ja inimlikkust. See on koht, kus „Ave Maria“ tõuseb kõrgemale paljudest teistest ulmefilmidest. Kui „Interstellar“ otsis kosmosest filosoofilist sügavust ja „Arrival“ keele ja kommunikatsiooni tähendust, siis „Ave Maria“ leiab midagi palju lihtsamat – ja seetõttu ka võimsamat: koostöö. Minu jaoks vastab see film küsimusele, mida tähendab olla inimene. Ja kui sõnum ei jõua kohe kohale, siis nagu üks tegelane siin ütleb: „Sa oled tark. Sa saad aru.“
Filmi visuaalne pool väärib eraldi kiitust. Greig Fraser loob kaadreid, mis on korraga suured ja intiimsed. Kosmos ei ole siin ainult tühi ruum, vaid elav keskkond, kus valgus, värvid ja liikumine loovad pideva tunde, et oled millegi tohutu keskel. Ja mis kõige olulisem – see kõik tundub päris. Efektide kasutamine annab filmile kaalu, mida roheline ekraan ei suuda kunagi täielikult asendada. Kui enne mainisin, et film nõuab suurt ekraani, siis see ei ole niisama sõnakõlks, vaid fakt. Osad stseenid on absurdselt võimsad, seega jäävad isegi Eesti suurimad ekraanid tegelikult natukene väikeseks.