Kui Venemaa ründaks Eestit, oleks NATO rahvusvaheline lahingugrupp esimene kaitseliin, kirjutab Tapas kohapeal viibinud The Wall Street Jornali arvamustoimetaja Jillian Kay Melchior.
Äsjasel külmavõitu veebruarihommikul liitusin ma Briti sõduritega, kes koos umbes 250 prantslasest kaaslasega selle laias laastus 1200 liikmest koosneva lahingugrupi moodustavad, kirjutab Melchior – et näha, kuivõrd hästi nad Ukraina sõjast õppust on võtnud. Õppustel nimega Aces Spyglass täheldasin ma reaalset progressi, vaadeldes brittidest sõjaväelasi drillimas droonide ja elektroonilise sõjapidamise asju.
Samas jäi mu hinge kripeldama ebakindluse tunne, et NATO partnerid pole tänapäeva sõjaoludeks piisavalt valmis.
Kokkuvõtlikult on sõjapidamine muutumas nii: odavad relvad nagu droonid ohustavad kallihinnalisi sihtmärke, ning seda eriti sellisel juhul, kui neid võetakse kasutusele tuhutul hulgal. Kui nende vastu kulukaid vastumeetmeid rakendada, lõpevad su ressursid kiiresti otsa. Tehnoloogia areneb tempokalt ning nõuab kiiremat ja vilkamat hanketegevust. Kuna droonid ja andurid katavad lahinguvälju vaibana, on sõjatandrist saadaval pidev, reaalajas ja kvaliteetne pilt. Ja mis on nähtav, on ühtlasi haavatav. Lahinguinfo enneolematu ja detailne kättesaadavus nõuab muutusi selles, kuidas luureandmeid kogutakse, analüüsitakse ja jagatakse.
«Jutt ei ole siin väikestest ja kõrvalistest muutustest,» ütles erukindral David Petraeus, kes uurib süvenenult sõjatehnoloogia arenguid ning külastab sageli Ukrainat. «Me räägime sõjapidamise täielikust ümberkorraldamisest, ning milline oleks selle tulevikuvisioon.»
Nendel NATO õppustel Tapas nägin ma väljaõppesse juurutatud muutusi ning millist liiki kaadrit nüüd koolitatakse. Nägin, milliste vahenditega koolitust teostatakse ning teatud määral sedagi, millist sõjamaterjali kasutatakse.
Kuid ma nägin ka murettekitavaid märke sellest, et mõned NATO juhid ei ole Ukraina õppetunde täiel määral omaks võtnud ega kohendanud sellest lähtuvalt oma doktriine ega poliitikat, muu hulgas hankeprotsesside eluliselt oluliste muudatuste mõistes.
Armeejuhatuse poolelt koges ajakirjanik vanamoelise rasketehnika nagu tankide ületähtsustamist.
Samuti oli ta tunnistajaks droonide allatulistamise harjutamisele sõdurite poolt – ühe kaupa ning vahelduva eduga. Ta toob välja, et lahinguoludes tuleks neid masinaid tõenäoliselt peale mitu korraga.