Statistikaameti andmetel kasvas ööbimiste koguarv 2026. aasta veebruaris võrreldes eelmise aastaga ligi 3,8%, mis näitab mõõdukat taastumist. Kasv tuleneb peamiselt välisturistidest ja viibimise pikenemisest, samal ajal kui siseturism on jätkuvas languses ja regionaalne jaotus on ebaühtlane.

Kuigi külastusmahud annavad esmase pildi turu aktiivsusest on oluline ettevõtete tegeliku majandusliku seisu ülevaateks vaja vaadata seda, millise hinna ja kasumlikkusega see nõudlus realiseerub. Nii näitavad 2026. aasta veebruari ja märtsi andmed hotellisektoris küll mõningast elavnemist, kuid see tuleb eelkõige suurema müügimahu, mitte kõrgemate hindade arvelt.

Veebruaris oli hotellide tubade täitumus jätkuvalt madal, statistikaameti andmetel oli see 38% ja iga saadaval olev hotellituba teenis EHRL andmetel keskmiselt 41 eurot tulu päevas, mis on veidi üle 1% kõrgem kui mullu samal ajal. Märtsis näeme mõlemas näitajas kasvu.

Samas pole selle kasvu taga hinnatõus. Veebruaris keskmine hind veidi langes ning märtsis jäi see praktiliselt samale tasemele võrreldes eelmise aastaga. See tähendab, et hotellid müüvad küll rohkem tube, kuid mitte kõrgema hinnaga. Nõudlus on olemas, kuid see on selgelt hinnatundlik ning hotellide võimalus hindu tõsta on piiratud.

Veelgi selgemalt tuleb see pilt välja piirkondade lõikes. Tallinnas kasvab küll täitumus, kuid seda tehakse hinnasurve tingimustes, keskmine hind on languses ja konkurents käib eelkõige hinna kaudu. Tartus viitab olukord tugevale nõudlusele ja paremale positsioonile turul. Pärnus on aga pilt vastupidine, täitumus püsib madalamal kui eelmisel aasta samal ajal (seda koguni -4,4%) ja on näha, kui tugevalt mõjutavad turgu hooajalisus ja nõudluse kõikumine.

Kokkuvõttes ei saa rääkida ühtlasest kasvust. Pigem näeme, et osa turust liigub edasi, samal ajal kui teine osa jääb selgelt surve alla ning just piirkondlikud erinevused on täna sektori üks kesksemaid väljakutseid.

Käibemaksutõusust on saanud ettevõtete püsimajäämise küsimus

Restoranide sektoris on esile kerkinud selge struktuurne halvenemine ja näib, et see on jõudnud käesoleval madalhooajal kriitilise punktini. Kui varasemalt oli surve pigem ajutine ja seotud kohanemisega, siis nüüd on tegemist süstemaatilise kasumlikkuse langusega. Lisaks tegutsevad ettevõtted oluliselt väiksema puhvriga ning on muutunud haavatavamaks uute hinnamuutuste suhtes.

Suurim surve tuleb kulude poolelt. Toidu, joogi ning tööjõukulude hinnad on oluliselt kasvanud, samas kui müügihindu ei ole olnud võimalik samas tempos tõsta. Sektori lõpptarbijahinnad kasvasid 2025. aastal 5.2% (toitlustus ja majutus kokku), kuid olulised sisendhinnad kasvasid enam (toit ja mittealkohoolsed joogid 6.9% ning sektori tööjõukulud 9%). Tulemuseks on kiiresti kokku surutud marginaalid. Iga teenitud euro jätab ettevõttele vähem alles kui varem. See tähendab, et sektor liigub samm-sammult kahjumlikkuse suunas.

Oluliseks murdepunktiks on osutunud 1. juulil 2025 jõustunud käibemaksu tõus 22%-lt 24%-le, mis on olemasolevaid probleeme veelgi võimendanud. Viimase aja jooksul on turult lahkunud üle 20 pikaajaliselt tegutsenud ja tugevat restorani. Maksu- ja tolliameti andmetel kasvab sektoris maksuvõlglaste arv. Olgu öeldud, et 01. jaanuaril 2025 toimus lisaks ka majutuseteenuse käibemaksutõus 9%-lt 13%ni.

Ettevõtted on püüdnud olukorraga kohaneda: tõstetakse hindu, suur osa on edasi lükanud investeeringud ning vähendanud kulusid. Kuid hinnatõus on omakorda vähendanud nõudlust, mis on viinud käibe edasise languseni. Nii on tekkinud nõiaring, millest väljumine on ettevõtete jaoks järjest keerulisem.

See mõju ei piirdu ainult restoranidega. Käibe vähenemine tähendab väiksemaid tellimusi ka toidu- ja joogitootjatele, hulgimüüjatele, kohalikele talunikele ning teenusepakkujatele. Kui restoranid vähendavad mahtusid või sulgevad uksi, kandub surve edasi kogu tarneahelasse alates tootmisest kuni logistika ja töökohtadeni (toitlustusteenuse sektoris töötab 20 000 inimest). Eriti teravalt mõjutab see kohalikke ja väiksemaid tootjaid, kelle jaoks restoranid on sageli oluline müügikanal.

Mõju pole ühtlane. Kõige tugevamalt tabab olukord väikeseid ja keskmise suurusega restorane ning piirkondlikku ja kogukondlikku ettevõtlust. Just neil ettevõtetel puudub võimalus kulusid hajutada, hindu tõsta ilma kliente kaotamata või investeeringuid pikalt edasi lükata.

Seetõttu on toitlustussektor jõudnud punkti, kus maksutõus ei tähenda enam kohanemist, vaid muutub paljude ettevõtete jaoks otseselt ellujäämise küsimuseks.

Eamets: ehitage spaa, siis turistid tulevad

Võrreldes kahe viimase aasta sama perioodi keskmisega on hotellide täituvuse tulemus natuke madalam. Arvestades, et talv ei ole meil eriline turismiperiood, eriti kui ta veel nii külm on nagu see veebruar juhtus olema, siis ei ole ka midagi väga üllatavat. Suvel, turismihooaja tipphetkedel jõuab täituvuse näitaja Eestis keskmiselt 60%-ni, sõnab Bigbanki peaökonomist Raul Eamets statistikaameti andmete peale.

Talle torkab silma, et kõige madalam täituvus kippus olema nendes maakondades, kus ei ole spaa hotelle: Hiiumaa (8%), Jõgeva (11%), Järvamaa (17%). AI andmetel Viljandimaal üks spaa hotell on (Suure Jaani tervisekeskus), aga ilmselt ei piisa sellest terve maakonna tarbeks, sest majutuskohtade täituvus oli Viljandimaal veebruaris 15%. Rapla maakonnas ei ole AI andmetel samuti spaad, aga majutuskohtade täituvus oli 32%. Samas on Raplamaal konkurentsitult kõige vähem majutuskohti Eestis. Teisalt on ööpäeva maksumus keskmiselt ainult 28 eurot, mis on samuti Eesti kõige madalam näitaja. Kõige kallim oli ööpäeva maksumus Hiiumaal – 59 eurot. Keskmiselt maksis ööpäev Eestis 45 eurot.

Ida-Virumaa on tänu oma Narva-Jõesuu spaadele ning Toilale päris korraliku tulemusega – majutuskohtade täituvus 38%. Kõige kõrgem oli majutuskohtade täituvus meie peamistes turismi piirkondades: Tallinnas (49%), Tartus (48%) ning Pärnus (42%). „Siit lihtne soovitus kohalikele ettevõtjatele: kui tahate, et teil käiksid aastaringselt turistid, ehitage spaa,“ soovitab ökonomist.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (19)