Kuid nagu iga eluvaldkond, nii ka tippsport peab olema jätkusuutlik ehk järelkasv vajab head kasvupinnast.
Tõde on see, et kõigist olümpiaalade tiitlivõistluse medalistidest 85% on oma esimesed treeningud ja targad suunised saanud just väljaspool suurlinnasid, maapiirkondades.
Ja siit hakkavad hargnema viimaste aastate otsuste valguses väga kurjakuulutavad tulevikupildid.
Tööd peab andeka lapsega tegema ikka kohapeal ja eeskätt sinna peab suunama ka oma tähelepanu.
Pikka aega Eesti sporti juhtinud ideoloogiameistrid jõudsid enne nende mahahääletamist teha veel päris palju kurja, millest üks märgilisemaid oli maaspordiühingu Jõud hästi toiminud süsteemi lõhkumine, lihtsamas keeles nendelt raha äravõtmine ja siseringis tüli külvamine.
Olid ju linnamehed teinud mingi tervisespordi sihtasutuse ja juba hulga raha ilma suuremate tulemusteta ära kulutanud. Kiiresti oli vaja ka töötegijaid ja siis vaadatigi, et näe, piirkondlikud spordiliidud teevad väikese raha eest suurepärast tööd. Tarvis on nad endale üle meelitada, siis saavad ka linnamehed oma palga kenasti plusspoole peale kirjutada.
Mõeldud-tehtud, aga võta näpust, linnamees, maamehed pole kergesti murduvast puust.
Kabinetivaikuses sündinud idee, et Eestimaa suve- ja talimänge pole vaja, kukkus aastal 2025 kolinaga läbi. Need toimusid suurejooneliselt ja tuhanded hingega spordiinimesed said tunda võistlemisrõõmu.
Tänaseks oma kohalt lahkunud otsustajate vastutustundetu rapsimine lõppes tänavu veel õnnelikult ja maamehed näitasid jälle oma sisu, hoidsid hea asja elus.
Arenenud pöid
Enamik meile suurte medalite rõõmu pakkuvatest poistest-tüdrukutest alustas maal. Näiteks on Heiki Nabi pärit Hiiumaalt, Epp Mäe Lääne-Virumaalt, Maicel Uibo Põlvamaalt, Magnus Kirt Tõrvast ja selle nimekirjaga võiks aina jätkata.
Kui vaadata meie tuntuima kergejõustiku noortesarja TV-10 olümpiastarti koolide nimekirja, siis ega neid suurte linnade koole seal väga palju pole, ikka tublid vallakeskuste ja maakoolide õpetajad-treenerid ajavad lapsed varavalges bussi peale, et linna võistlustele sõita.
Tippspordi tee on pikk, näiteks seesama Magnus Kirt alustas Tõrvas 1998. aastal, aga 21 aastat hiljem, 2019, oli maailma esinumber.
Vahepeale mahtusid viis erinevat juhendajat, aga päris alguses oli ta treeneriks Urmas Uhtjärv. Andis noorele mehele õiged eakohased ülesanded ja pani tipu kenasti idanema.
Toome veel ühe näite. Paljudel tippspordi aladel on vaja hästi väljaarenenud pöida, on ju see kehaosa ainuke, mis maaga tegelikult kokku puutub. Aga ainult maal saab laps paljajalu ringi toimetada, joosta, hüpata, kodujärve rannaliivas mängida ja seda kogu aeg nii, et pöid areneb, kuni on suurteks töödeks valmis.
Linnarahvas ootab aga juba sünnitusmaja uksel kõvade ja jäikade taldadega kallite firmajalatsitega, mis võtavad lapse jala oma jäika haardesse ning välistavad ette paljude tippsportlaste parima abimehe, pöia, õige väljaarendamise.
Sportlik hing
Mis oli see, mis tänavu päästeti, kui need tuhanded hingega spordiinimesed said jälle Eestimaa tali- ja suvemängudele kokku tulla ning oma spordihingele ja ka -kehale võistlusväljundi anda?
Vastus on lihtne: kõigis nendes tuhandetes spordiperedes elab spordipisik edasi ja see antakse ka lastele, keda toetatakse ja suunatakse. Elatakse spordiinimeste elu ja kui kogu Eesti on kaetud nende läbi ning lõhki spordiinimeste energiaga, küll siis see andekas juhus siit-sealt külanurgast ka üles leitakse ja esimesed suunised antakse.
Ja rõhutan üle, ei realiseerita teda noorte ja juuniorite klassis, vaid kannatlikult laotakse aastaid vundamenti, et lõpuks olümpiaovaalil või -matil saaks hästi hoitud teemant kenasti olümpiamedaliga briljandiks lihvitud.
2–3% Eesti olümpiakomitee eelarvest pole palju, aga selle eest saaks luua üle Eesti laialdase spordiakadeemiate võrgustiku, mille kaudu toetada neid treenereid, kes veel oskavad ja tahavad tippspordilikult mõelda.
Nii et linnaisad kaugel ja kõrgel, enne kui teete omast arust mingi targa otsuse või organiseerite mõnele sõbrale kuhugi mingisse sihtasutusse kõrge palgaga sooja koha, vaadake, et te kuskil samal ajal jätkusuutlikkust tagavat süsteemi veega alla ei lase. Tööd peab andeka lapsega tegema ikka kohapeal ja eeskätt sinna peab suunama ka oma tähelepanu.
Akadeemiate võrgustik
2–3% Eesti olümpiakomitee eelarvest pole palju, aga selle eest saaks luua üle Eesti laialdase spordiakadeemiate võrgustiku, mille kaudu toetada neid treenereid, kes veel oskavad ja tahavad tippspordilikult mõelda, mõistavad oma rolli pika tee algul ning hoiavad last nagu oma.
Mõned aastad Tartus kestnud pilootprojekt toimis hästi. Lastele meeldis ja treenerid toetasid.
Kusjuures, kui lastelt küsiti, mida nad selle projekti juures kõige tähtsamaks pidasid, siis vastus võib üllatada. See oli viieeurone hea lõunasöök enne treeningut. Ja see oli oluline isegi linnalapsele.
Lihtsad asjad, väikesed toetused, targad suunised ja kogu Eesti oleks kenasti kaetud ning ükski talent ei läheks kaotsi.
Nüüd on ainukene küsimus, kuidas pealinnas asuvatele uutele suurtele spordijuhtidele selgeks teha, et tippsport ja olümpiamedalid saavad alguse enamasti maalt?
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare