Läti Delfi ajakirjanik kohtub Nataga Cēsises, kunstikeskuses, kus rõõmsameelne daam on just põranda pühkimise lõpetanud, ning näitab seejärel Läti paguluskunsti näitust. Ta räägib oma pensionärielust siira kirega, vältides vingumist ja pessimismi.
1980. aastal asus Nata Livonska tööle Cēsise muuseumis, alates 2000. aastast juhtis ta Cēsise näitusekeskust. „Cēsise muuseum oli väga hea ja imeline töökoht. Olen seal veedetud aastate üle väga õnnelik. Muuseum oli neil aastatel suuresti Cēsise kultuurikeskus, kus juhtus häid, intelligentseid ja nutikaid asju. Aga me tegime ka kõvasti tööd. Nüüd tundub, et noored lähevad kohe peale tööd koju. Meie ajal see kindlasti nii ei olnud. Me tegime kõike – venitasime muuseumi pööningule suuri klaase ja muid asju. Ja mitu korda olen ma suurt kontsertklaverit üksi saalis ringi lükanud!“ meenutab ta.
Oled juba tellija?Logi sisse