Sattusin juhuse tahtel kevade hakul Dubaisse ajal, mil algas Israeli ja USA sõda Iraani vastu. Keset päikeselist päeva tabasid rahulikke naaberriike ootamatud drooni- ja raketirünnakud. Otse minu pea kohal paukusid alla tulistatud raketid, üle hotelli katuse lendasid hävituslennukid ja telefonid üürgasid lõputute varjumisalarmidega. Imelisest puhkusest sai minutitega õudusunenägu, mida toitis vaid üks mõte – põgeneda, ja võimalikult kiiresti! Kõik, kes said, põgenesidki. Lennujaamad lõpetasid nädalateks töö, turistidele lisaks kadusid linnast ka seal elavad ja töötavad võõriikide kodanikud ehk rahvusvahelise nimega expat’id. Kes läks kodukontorit pidama Taisse, kes suundus sunnitud puhkusele Balile.
Minul õnnestus pommide alt põgeneda naaberriiki Omaani, kus lennud toimisid ja taevas oli rahulik. Omaani pealinnas Muscatis Istanbuli suunduval lennul kohtasin eestlannat, kes käis külas oma Dubais elaval tütrel. Hirmunud naine rääkis, et tütre korter asus 30. korrusel ja sealsetest maast laeni ulatuvatest klaasakendest olid nagu teleekraanil näha taevalaotuses maja poole suunduvad droonid, mis enne pilvelõhkujani jõudmist alla tulistati, nii et kõrghoone kõikus valjust paugust. Majas oli ainult üleni klaasist lift, trepid puudusid ja varjendit maja all ei olnud – neid ei olegi Dubais. Kaua mõistagi sellises olukorras närvid vastu ei pea ja ka selle eestlanna tütar võttis puhkuse ning lendas Taisse pakku. Ema pääses liinibussiga Omaani ja ootas nüüd lendu Euroopasse.
Oled juba tellija?Logi sisse