2024. aasta alguses tehtud üle-eestiline õpilasküsitlus (n = 15 631; 6.–12. klass) kinnitab, et gümnaasiumiastmes on tehisaru kasutus massiline. Üle 90 protsendi õpilastest on seda õppetöös vähemalt proovinud ja väga suur osa kasutab seda iganädalaselt.

Kõige populaarsemad on olnud vabalt kättesaadavad vestlusmudelid (eeskätt ChatGPT, sellele järgneb Gemini, küsitluse ajal kandes nime Google Bard), tihti vaikeseadetega, mis lubavad vestluste pealt mudelit edasi treenida.

See on meie tegelikkus, mitte tulevikuhüpotees. Õpilasküsitluse läbiviimise ja TI-hüppe väljakuulutamise vahel laiutab peaaegu aasta.

Metsiku lääne võrgus

Kui enamik õpilasi kasutab tasuta generatiivseid tehisaru mudeleid, siis elame vaikesätete maailmas, kus andmete edasitreening, serverite asukoht ja vestluste sisuline filtreerimine (sh vaimse tervise teemadel) ei ole kellegi teise kontrolli all kui tehnoloogiahiiud, kes antud mudeleid omavad.

Hiljutised tähelepanekud: platvormid on lahti kruvinud hoiatusi (nt et keelemudel ei ole professionaalne psühholoog), et kasvatada usaldust ja kasutust. See kõik puudutab otseselt meie eesti noori. Küsimus on lihtne: kas me lepime sellega?

TI-hüpe ei romantiseeri generatiivse tehisaru tehnoloogiat, aga ei tee ka nägu, et seda pole olemas. Meie lähtekoht on faktid: kui enam kui 90 protsenti õpilastest kasutab juba tehisaru, siis riiklik vastus ei tohi olla käed rüpes pealt vaatamine. See oleks ja paljudel juhtudel juba on halbade õppimisharjumuste vaikimisi legitimeerimine.

Tehnoloogia on tavaline ja seda tõsisem

Arvind Narayanani ja Sayash Kapoori “TI kui tavaline tehnoloogia” vaade aitab lahti harutada utopismi ja düstoopiat. “Tavaline” ei tähenda kahjutu, see tähendab, et kohtleme tehisaru samamoodi nagu elektrit või internetti, see on suurt mõju omav, aga selgelt demütologiseeritud. Selline lähenemine sunnib küsima, mis on kasutusjuhud, riskid ning kontrolli ja vastutuse jaotus.

See kõik ei välista seda, et uutel tehnoloogiatel ei ole poliitilist mõõdet. Dan Bogdanov on rõhutanud, et tehisintellekt aitab neid, kes seda kontrollida suudavad. Kui haridus muutub sõltuvaks vähestest globaalsetest teenusepakkujatest, kahaneb meie tegevusvõimekus kujundada eesti keele ja kultuuri digitaalse tuleviku reegleid.

Meil on tarvis tegeleda veel enam Euroopa superarvutiklastritega, kasvatada oma keeleressursse ja edendada hoogsalt enda (avatud) mudeleid. See ei saa olla paari sihtasutuse, instituudi ja muretseja tegevus, vaid selgelt riiklikult koordineeritud tegevus kontrolli ja pikema (kui üks valimistsükkel) plaaniga.

Keeleriski illustratsioon on kainestav: väikekeelte Vikipeedia on üle ujutatud masintõlgetest ja suured keelemudelid õpivad seda tehisprügi omakorda “tõe pähe”. Seeläbi jõuavad haavatavad väikekeeled nõiaringi. Kui me ei panusta eesti keele kvaliteetsetesse andmekogudesse ja keeleruumile kohandatud mudelitesse, ei teki “turul” iseenesest lahendust. Väikekeeled vastutavad siin enda saatuse eest ise, eeskuju saab võtta Islandi lähenemist.

Pedagoogika ja tehnoloogia mittehierarhiline põimumine

“Kas tehnoloogia või pedagoogika esimesena?” Tim Fawns pakub täpsustuse, et suhe pole järjekorra-, vaid põimumisküsimus. Õppimise kvaliteet kujuneb eesmärkidest, väärtustest, hindamisest, kontekstist, õpetaja ja õppija tegevusvõimekusest ja tööriistadest. Rõhk on sellel, et tegevusvõimekus on õpetaja, õppijate ja institutsiooni vahel jagatud, tööriist valitakse eesmärgi ja õpikäsituse järgi, mitte vastupidi.

Seepärast on TI-hüppe tuum pedagoogiline, mitte vidinlik, ehk õpetajate professionaalse agentsuse kasvatamine (õpiringid, kolleegilt kolleegile õppimine), õpioskuste ja eneseregulatsiooni õpetamine ning hindamise ümberkujundamine nii, et väärtus on mõtlemisprotsessil, mitte pelgal lõpptulemil. Eesmärk on muuta vaikekäitumisi klassis, mitte pelgalt lisada “veel üks äpp”.

Kolm mõõdupuud

Kuidas teame, et oleme edukad?

Esiteks mõtlemise kvaliteet. Õppimine sünnib pingutusest ja läbipaistvast mõtlemise protsessist. Seepärast disainime tegevusi, kus mudel ei saa “kõike ära teha”, vaid sunnib õpilast selgitama, võrdlema, põhjendama, ümber sõnastama, looma oma näiteid.

Teiseks võrdsed võimalused. Kui jätame asjad n-ö metsiku lääne hooleks, siis võimendame niigi olemasolevat hariduslikku kihistumist: tugev peretugi ja parem digipädevus toovad edu versus surve “kiire lahenduse” poole. Hariduslikud rakendused peavad seega olema kättesaadavad kõigile gümnaasiumiõpilastele.

Kolmandaks eesti keel ja kultuur. Kui me ei tooda ise kvaliteetset eestikeelset treeningandmestikku ja ei tee koostööd Euroopa superarvutiklastritega, siis harjub põlvkond tööriistadega, mis kallutavad nende keeletaju. See on kultuuripoliitika, mitte pelgalt IT-hange.

“Andmepoliitika peab olema kindlalt Euroopa-põhine, kuni ei ole väljakujunenud terviklahendused Eestis endas.”

Kõige selle eeltingimuseks on ohutus ja privaatsus. Kool ei saa suunata lapsi vaikeseadetega globaalplatvormidesse. TI-hüpe seab sihiks eesti keelele kohandatud ja kooli kontrollitavad kasutusviisid (loogika: vähem andmeriski, rohkem pedagoogilist kontrolli). Andmepoliitika peab olema kindlalt Euroopa-põhine, kuni ei ole väljakujunenud terviklahendused Eestis endas.

Mida TI-hüpe tegelikult teeb (ja mida mitte)

TI-hüpe ei too “uut TI-vidinat” klassi. See on seal juba aastaid erikujuliselt ja kontrollimatult olnud. TI-hüpe soovib masinalt teistsugust käitumist: küsimusi, millele tehisaru ei anna valmisvastust; protsessi, mis sunnib mõtlema; hindamist, mis väärtustab selgitamist ja viitamist.

Jah, tegeleme plaasterdamisega, aga mitte selleks, et haava varjata, vaid et anda õpetajale vahendid, kuni ehitame püsivama lahenduse: eestikeelseid tööriistu, selged reeglid, õpetajate TI-õpiringid, kriitilise TI-kirjaoskuse õpimoodulid.

Jah, teeme koostööd suurtega ja sel ajal valmistame ette oma teed (paremad eestikeelsed korpused, avaökosüsteem kõigile nähtava lähtekoodiga, ühiskondlik kontroll, mis vajab seadusandja tähelepanu). Nii väldime ka vendor-lock-in’i ehk ühest teenusepakkujast sõltuma jäämist.

Mille eest kool vastutab?

Kool ei tohi delegeerida kasvatust tehisarule. Ükski tehnofiks ega tehnofoobia ei vabasta meid vastutusest kasvatada noort inimest, kes oskab mõelda, kes oskab mitte ainult leida infot, vaid hinnata selle usaldusväärsust; kes ei toimeta masinlikult, vaid mõtestab tööriista mõju endale ja teistele.

TI-hüpe on kasvatuskeskne haridusuuendusprogramm. Õpetaja jääb inimese rolli, mudel jääb tööriistaks. Max Tegmark on tabavalt öelnud, et tsivilisatsiooni hüved on inimese intellekti vili. Tehisaru võimendus on kasulik ainult nii kaua, kui hoiame selle inimkesksena.

Just seepärast on TI-hüppe kontseptsioonis rõhk õpetaja professionaalsel tegevusvõimekusel, mitte tehnoloogia sissetoomisel. Me ei küsi, millist mudelit kasutad, vaid küsime, kuidas õpilane oma mõtlemist nähtavaks teeb. Kuidas hindad põhjendust, mitte ainult tulemust?

Mitte midagi tegemine ei ole lahendus

Tanel Mällo näeb õigesti, et AI-hype võib teenida võimude huve ja teha ühiskonnast “katseala”.

Oht on päriselt olemas nii läbipaistmatute algoritmide, andmeriski kui ka kultuurilise sõltuvuse kujul. Kuid sellest ei järeldu, et parim haridusstrateegia on mitte midagi tegemine. Vastupidi, parim kaitse on pedagoogiliselt tugev kool, mis sõnastab ise reeglid ja seab piirid. TI-hüpe ei koloniseeri klassi tehisaruga, see kinnistab klassis õpetaja tegevusvõimekuse ja õppija vastutuse.

Kokkuvõtteks

Õpilased kasutavad tehisaru niikuinii ning kool peab seda kasutamist suunama selgete reeglitega, olgu selleks keelud või load. Põimime pedagoogika ja tehnoloogia nii, et inimene juhib, mitte vastupidi.

Suveräänsus ei sünni hüüdlausest. Investeerime oma keeleressurssidesse, mudelitesse ja klastritesse, et eesti keel jääks digitaalselt elujõuliseks.

Allikaviited