Ettevõtja, autor ja vabamõtleja Peeter Võrgu jaoks algas ettevõtlus üsna loomuliku jätkuna varasematele valikutele. Koolis oli ta tugev matemaatikas ning ülikoolis õppis infotehnoloogiat. See tekitas lähedaste seas ootuse, et tema tulevik on seotud kas teadustöö või arvutitega. Pärast aastat Kanadas programmeerijana sai aga selgeks, et masinate asemel soovib ta töötada inimestega. Samuti tundus ettevõtja elu perspektiivikam kui teadlase oma. Nii jõudis ta ettevõtluseni.

Kui oma ettevõte oli loodud, olid eesmärgid selged. Fookuses oli raha teenimine, organisatsiooni ülesehitamine ja ärilise maine kujundamine. See tähendas väga head klienditeenindust, täpsust ning valmisolekut kliendi nimel tegutseda vajadusel ööpäevaringselt. „Polnud kerge ülesanne, aga põnev oli ja teadsid, et palgapäev tuleb vaid kliendi rahuloluga,“ meenutab Võrk. Materiaalsed eesmärgid olid selged: parem auto, parem elukoht ja rohkem võimalusi hästi elada.

Kui varasem roll enam ei kõneta

Muutus ei tulnud kiiresti. Võrk tegeles juhtimisnõustamisega üle viieteistkümne aasta ning osales paljudes projektides. Aja jooksul hakkas ta aga tajuma, et varasem tegevus ei paku enam sama põnevust. „Tundsin, et peaks mingit täiesti uut äri tegema. Tahtsin endale veel rohkem vabadust kui on firmajuhil,“ lausub ta. Samal ajal hakkas ta täitma üht pikalt edasi lükatud soovi – kirjutama raamatut.

Selleks ajaks olid paljud varasemad eesmärgid juba saavutatud. Koos sellega muutus ka nende olemus. Kui alguses olid eesmärgid seotud materiaalse edu ja füüsiliste tulemustega, siis hiljem liikus fookus vaimsete kogemuste ja emotsioonide suunas.

Mis paneb inimese ühel hetkel tundma, et varasem identiteet enam ei sobi? Võrgu hinnangul sõltub see palju inimesest, kuid tema puhul oli põhjus lihtne: osa eesmärke sai täidetud ja vajalikud kogemused kätte. Samal ajal kasvas vajadus loomingulisuse järele.

„Äri tegemine on samuti looming, aga mitte nii vabade kätega kui kirjutamine või joonistamine,“ ütleb ta. Rutiin ja paigalseis tundusid talle aga ohumärgina. „Rutiin ja paigalejäämine tundus tee allakäigule, mandumisele.“

Rollist loobumine ei ole alati kõige raskem

Sageli arvatakse, et kõige keerulisem on loobuda rollist, millega inimene on aastaid seotud olnud. Võrgu kogemus näitab, et raskus ei pruugi olla niivõrd sisemine kui praktiline. Kui inimene on ise valmis edasi liikuma, ei ole vanast rollist lahti laskmine tema sõnul keeruline. Keerulisem on hetk, mil tekib tunne, et uut rolli polegi veel olemas. „Uue rolli saavutamine on aastate, mitte kuude töö,“ märgib Võrk.

Eriti keeruline võib see olla ettevõtja jaoks. „Kui uue ettevõtte saab asutada päevaga, siis toimiva ettevõtte lõpetamine võib võtta aastaid. Töötajad, kliendid ja lepingud ei kao üleöö,“ selgitab Võrk.

Seetõttu võib tema sõnul paljudel inimestel sisemine valmisolek muutuseks küll olemas olla, kuid praktiline hirm turvatunde kadumise ees takistab otsust tegemast. „Vähemalt mõningane rahaline puhver aitab seda riski vähendada.“

Väsimus või tegelik muutusevajadus

Üks keerulisemaid küsimusi on eristada ajutist väsimust sügavamast arusaamisest, et on aeg edasi liikuda. Võrgu sõnul on see suuresti tunnetuse küsimus. Kui inimene on lihtsalt väsinud, tuleb esmalt puhata.

„Puhates võid aru saada, kas praegune teema on ammendunud või on huvi siiski tegutseda säilinud,“ nendib ta. Tema soovitus on lihtne: võtta paus ja tunnetada olukorda.

Uus roll ei tähenda nullist alustamist

Võrk toob välja, et rollivahetus ei tähenda, et varasem kogemus kaob. Vastupidi – uue tegevuse juures saab kasutada kõiki varem omandatud oskusi. „Uues rollis õpib inimene kiiresti juurde, kuid samal ajal jäävad alles ka varasemad teadmised.“

Mõnikord võib uus kogemus viia hoopis teistsuguse järelduseni: et ebakindlus ja turvatunde ajutine kadumine ei sobi inimesele ning mõistlik on jätkata varasema rutiinse tööga. Võrgu sõnul on see täiesti normaalne – kõik sõltub inimesest.

Neile, kes tunnevad, et senine karjäär ei kõneta enam, kuid kardavad muutusega kaasnevat ebakindlust, ei paku Võrk keerulisi retsepte. Tema soovitus on lihtne: koguda julgust ja liikuda edasi, kuid teha selleks nii praktilisi kui ka vaimseid ettevalmistusi. „Ära karda jalgu jäänud teemade juurest lahkuda,“ ütleb ta.

Samas rõhutab ta, et sellistes olukordades ei ole tavaliselt kuldset keskteed. „Riske ei võta, raskusi ei talu, aga tahan kõike head ja ilusat kohe saada – nii ei ole võimalik. Tuleb valikud teha.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (7)