Kas 5 miljonit on „pisku“? Toidujulgeolek ei ole eelarverida, mida saab lihtsalt kustutada

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ei astu sellesse parteide vahelisse vaidlusse poolt valima. Meie küsimus on lihtsam ja olulisem: millist põllumajanduspoliitikat vajab Eesti järgmise kümne aasta jooksul toidujulgeoleku kindlustamiseks ja majandusse panustamiseks, ja kas praegune debatt üldse liigub sellele küsimusele vastuste leidmise suunas?

Kui 5 miljonit on „pisku“, siis miks see plaanis on?

Kiisler kirjutab, et 5 miljonit eurot on „sadade miljonitega võrreldes pisku“ ning et tegemist on rahajagamisega, millest Eesti majandusele, sealjuures ka põllumeestele endile „erilist kasu pole“.

Väide, et mõnel põllumajandustoetusel puudub majanduslik mõju, vajab tõendust, mitte lihtsalt deklareerimist. Selliste hinnangute andmiseks on olemas analüüsivahendid ja seda tööd teevad PRIA, Maaelu Teadmuskeskus, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja Eesti Maaülikool. Kui Parempoolsed on tuvastanud konkreetsed toetused, mis tõepoolest ei täida oma eesmärki, on see sisuline küsimus ja me oleme valmis sellel teemal arutlema.

Kuid „vahetu mõjuta“ ei ole analüütiline kategooria. See on loosunglik silt, mida saab kleepida ükskõik millisele toetusmeetmele, mille tulemused ei avane ühe eelarveaasta jooksul.

Põllumajanduses on selliseid meetmeid palju ja just seetõttu, et sektori investeeringute ja tulemuste avaldumise vahel on pikk aeg. Laudaehitus, investeeringud keskkonnahoidu, aretustöö, muldade seisundi parandamine – need ei anna tulemust järgmise kvartali aruandeks, kuid määravad ära, kas Eestis on kümne aasta pärast konkurentsivõimeline toidutootmissektor.

Päris mure on teises lauses

Kiisler kirjutab selgelt: „Meie praegused kärpe-ettepanekud on alles algus. Eesti riigirahandus on nii korrast ära, et ees ootavad palju valusamad otsused.“

Selle lausega on raske mitte nõustuda. Korras riigirahandus on Eesti julgeoleku, investeerimiskliima ja sotsiaalse stabiilsuse alus ning põllumajandussektori ettevõtjad mõistavad seda sama hästi kui keegi teine. Ettevõtjad, kes planeerivad investeeringuid kümne aasta peale, vajavad riiki, mis ei ela võlgu ega sõltu tsüklilistest laenupakettidest.

Küsimus ei ole selles, kas kärpida tuleb. Tuleb. Küsimus on selles, mis on kärpimisel kaalul.

Põllumajandus ei ole sektor, mis toimib stabiilses keskkonnas. Eelmisel aastal tabas Eesti tootjaid jaanuari külmalaine, mis kahjustas taliteraviljakasvatust, hiliskevadised öökülmad kahjustasid aiandustootjaid ning aprillist augustini sadas pikaajalisest normist oluliselt enam.

Küsimus ei ole selles, kas kärpida tuleb. Tuleb. Küsimus on selles, mis on kärpimisel kaalul.

Euroopa Liit eraldas nende kahjude osaliseks hüvitamiseks Eestile 3,3 miljonit eurot erakorralist kriisiabi. ELi reeglite kohaselt saab riik sellist kriisiabi kaasrahastada kuni 200% riigieelarvelistest vahenditest, iga ELi euro kohta kaks eurot omalt poolt. See mehhanism aitab sektoril ekstreemset kriisi leevendada ja tootmist jätkata. Kui riiklikud põllumajandustoetused kaovad, kaob ka see finantsiline paindlikkus ja seda täpselt siis, kui seda kõige rohkem vajatakse.

Tasuks meeles pidada ka lihtsat tõsiasja: me kõik sööme kolm korda päevas. Toiduahelate haprus on muutunud nähtavaks, pandeemia, energiakriis ja geopoliitilised pinged on näidanud, et rahvusvahelise tarneahela toimimine ei ole garanteeritud.

Riik, mis otsustab täna riiklikud põllumajandustoetused kärpida, peab arvestama, et nende taastamine järgmises kriisis ei ole lihtsam ega odavam. Tootmisstruktuurid, mis on vahepeal hävinenud, ei taastu eelarveaastaga.

Eesti positsioon Euroopa eelarvedebatis

Samal ajal kui kodus käib arutelu selle üle, miks riigieelarvest põllumajandust mitte toetada, liigub ELi uue eelarveraamistiku (2028–2034) loogika täpselt vastupidises suunas: liikmesriikidele antakse suurem võimalus ja vastutus kaasfinantseerida oma põllumajandussektorit.

Seda suundumust ajendab toidujulgeoleku tõus strateegiliseks prioriteediks kogu Euroopas.

Praktiliselt tähendab see, et Eesti tootjad konkureerivad järgmisel eelarveperioodil riikidega, kelle valitsused kasutavad EL toetuste riigi poolse kaasfinantseerimise võimalust maksimaalselt.

Meil on juba praegu põhjendatud mure, et kaasrahastamise ülempiiri kehtestamata jätmine suurendab veelgi ebavõrdsust liikmesriikide põllumeeste vahel. Riiklike toetuste kärpimine selles olukorras ei ole eelarvedistsipliin vaid see on konkurentsipositsiooni vabatahtlik nõrgestamine ajal, mil teised seda positsiooni tugevdavad.

Mida me ootame

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda mõistab, et riigi rahanduslik olukord nõuab tõsiseid otsuseid. Me ei vaidle vastu vajadusele analüüsida kõigi toetuste otstarbekust, sealhulgas põllumajanduses. Iga riigi poolt kulutatav euro peab olema põhjendatud.

Kuid see analüüs peab olema sisuline, sektoriga kooskõlastatud ja strateegiliselt teadlik nii Eesti positsioonist ELi eelarvedebatis kui ka meie toidujulgoleku tegelikust seisust. Kärpida saab palju asju ja ka põllumajanduses. Kuid seda ei saa teha ilma selge arusaamata, mida me seeläbi loovutame ja millisesse konkurentsipositsiooni me oma tootjad asetame.

Loosungid ei ole põllumajanduspoliitika. „Pisku“ ja „vahetu mõjuta“ ei ole analüüs. Ja eelarverida, millele kleebitud silt „strateegiline“, ei muutu automaatselt strateegiliseks, kuid eelarverida, millele kleebitud silt „mõjuta“, ei muutu automaatselt mõjutuks.

Toidujulgeolek on Eesti jaoks eksistentsiaalne küsimus. See väärib eksistentsiaalselt tõsist poliitilist arutelu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare