Muu hulgas loovad viljaka pinnase libameditsiini levikuks puudujäägid arsti ja patsiendi suhtluses ning ühiskonna kehv tervisealane kirjaoskus.
Perearst Marta Velgani sõnul peitub põhjus sageli ka selles, et tervishoid on muutunud süsteemina liiga keeruliseks. “Inimesed ei saa aru, kuidas see toimib, või on neil millegipärast kadunud usk varasema kehva kogemuse tõttu,” nentis ta Eesti Perearstide Seltsi esindajana saates “Reporteritund”. Patsiendid ei pruugi alati mõista, kuhu oma murega pöörduda, ja unustavad vahel perearsti olemasolu täielikult, minnes otse tasulisse vastuvõttu.
Mõtet toetas Eesti Arstide Liidu president Neeme Tõnisson, kelle sõnul võib alternatiivide otsimise taga olla tervishoiu kättesaadavus. “Kui inimesel on oma arsti või õega keeruline kontakti saada, otsitakse äkki tõesti rohkem muid allikaid ja satutakse ka alternatiivmeditsiini allikatele,” leidis meditsiinigeneetika professor.
Terviseameti peadirektor Birgit Lao perearstiabi kättesaadavust halvaks ei pidanud. Pigem nägi ta probleemina inimeste vähest teadlikkust oma võimalustest ja hirmu hurjutamise ees. “Ilmselt paneb ka hukkamõistu kartus inimesi anonüümselt veebisügavustest huvitavaid lahendusi otsima,” arutles Lao.
Usalduse ja suhtluse kriis
Seega on olulisel kohal arsti ja patsiendi vaheline suhtlus. Marta Velgani sõnul on arsti reaktsioon patsiendi kahtlustele määrava tähtsusega. Kui patsient tunneb, et teda kuulatakse ja mõistetakse, mitte ei tõrjuta, julgeb ta oma küsimuste ja muredega arsti poole pöörduda.
“Kui arst muutub selle peale vihaseks ja pahaseks ning ütleb, et “kui sa ei taha, siis mine ära”, on see üks asi. Teine variant on päriselt uurida, aru saada ja jätta kasvõi uks lahti,” kirjeldas Velgan tüüpolukordi.
Kommunikatsiooni olulisust rõhutas ka Neeme Tõnisson, nentides, et inimeste lähenemine tervisele on sageli pigem emotsionaalne kui ratsionaalne, ning see kehtib kõigi osapoolte kohta. “Loodan väga, et iga arst oskab oma patsienti kuulata ja mõtleb enne, kui ta kuskilt vihaselt või patroneerivalt tõde kuulutama läheb,” lisas professor.
Süsteemset nõrkust näitab seegi, et arstkond ise ei ole alati ühtne. Tõnissoni sõnul on arstide liit mures kolleegide pärast, kes “istuvad kahel toolil” ehk propageerivad oma ametipositsiooni kasutades mitteteaduspõhiseid meetodeid. “Ei saa olla korraga nii arst kui ka ravitseja, valima peaks ühe või teise,” rõhutas ta kindlalt. Taoline tegevus kahjustab tema hinnangul kogu arstkonna usaldusväärsust ja tekitab patsientides segadust.
Probleemi tuum peitub arstieetikas. Tõnisson tõi välja, et arstieetika koodeks kohustab rakendama arste patsiendi huvides alati tervishoiu kõige kõrgemaid standardeid. Kui arst soovitab meetodeid, millel puudub teaduslikult tõestatud toime – näiteks homöopaatiat –, läheb see otseselt vastuollu arsti kutse-eetikaga.
Mure arstide tegevuse pärast ei piirdu vaid erialaliiduga. Terviseametil on õigus ja kohustus sekkuda, kui tekib kahtlus litsentsiga tervishoiutöötaja antud nõuannete pädevuses. Ameti peadirektor Birgit Lao selgitas, et kahtluse aluseks võivad olla nii patsientide kui ka kolleegide kaebused või arsti eneseväljendus sotsiaalmeedias.
“Siis on võimalik selle tervishoiutöötajaga rääkida, sellele tema tähelepanu juhtida ja küsida nõu näiteks perearstide seltsilt, erialaseltsidelt või ülikoolilt, kas nõuanne on tõenduspõhine,” kirjeldas Lao protsessi. Samas nentis ta, et Eestil on plaanis liikuda Põhjamaade eeskujul rangema järelevalve suunas, mis annaks ametile õiguse tõsiste rikkumiste korral arsti tegevusluba ajutiselt peatada.
Tõnissoni sõnul on arstide liit pidanud eriti reljeefsetel juhtudel astuma ise karme samme. Kui arsti tegevus on läinud põhimõttelisse vastuollu eriala põhiväärtustega, on liit ta oma ridadest välja arvanud.
Regulatsioon jookseb rappa
Libameditsiini levikut soodustavad ka lüngad seadusandluses. Terviseameti käed jäävad sageli lühikeseks nende vastu, kes levitavad väärinfot, kuid ohtlikku toodet otseselt ei müü. Birgit Lao selgitas, et amet saab sekkuda siis, kui tegemist on registreeritud tervishoiutöötajaga või keegi müüb tervisele ohtlikke aineid, nagu kloordioksiidi ehk MMS-i või kärbseseenešokolaadi.
Alates möödunud aasta sügisest sai terviseamet õiguse sellistel puhkudel väärteomenetlusi läbi viia. “Natukene saime jõudu juurde,” möönis Lao: “Aga küsimus jääb: meile tundub, et meedias on väga palju neid, kes lihtsalt räägivad, aga tegusid ei ole. Mida me ühiskonnana siis peale hakkame?”
Segadust tekitab lisaks toidulisandite ja tervisetoodete klassifikatsioon. Kehtivate reeglite järgi reguleerib neid põllumajandus- ja toiduamet, mitte terviseamet. Killustatus muudab järelevalvet keerulisemaks ja võimaldab toodetele omistada lubadusi, millel puudub teaduslik kate.
Marta Velganit häirib, kui apteekides müüakse tervisetoodetena reklaamitavaid tooteid, kuigi nende mõju pole teada. “Igasugustele asjadele pannakse tervisetoodete nimesid külge. See on ju reguleerimata, mida ma võin nimetada tervisetooteks ja mida mitte,” kinnitas perearst.
Sotsiaalministeeriumis on arutatud otseselt ohtlike ainete, nagu konnamürgi ja MMS-i, müügi keelustamist sarnaselt narkootikumidega. Lao sõnul on kehtiv rahvatervise seadus juba piisavalt selge, et keelata selgelt kahjuliku ja laboratoorselt tõendatud toimega ainete turustamine. Samas ei laiene see näiteks homöopaatilistele preparaatidele. “Ega see suhkrutera, mis teeb imesid, siia alla ilmselt ei lähe,” nentis ta.
Lahendus peitub koostöös ja hariduses
Kõik eksperdid nõustusid, et pelgalt seaduste karmistamisest probleemi lahendamiseks ei piisa. Eesti Arstide Liidu presidendi Neeme Tõnissoni sõnul peitub pikaajaline lahendus inimeste teadlikkuse suurendamises. “Tuleb kasvatada tervisealast ja ka teadusalast kirjaoskust, et osataks üldse otsida allikaid, kus on tegemist tegelike uuringutega,” rõhutas ta.
Võtmetähtsusega on ametkondade, arstide ja patsientide esindusorganisatsioonide koostöö. Marta Velgan ja Birgit Lao pidasid mõlemad oluliseks patsientide liidu kaasamist, et paremini mõista, mis ajendab inimesi üleüldse alternatiivmeditsiini poole pöörduma ja kuidas nendeni paremini jõuda.
Perearst Marta Velgan oli traditsiooniliste teavituskampaaniate mõju osas skeptiline. “Rahvatervises, eriti inimeste tervisekäitumise muutmisel, me teame, et teavituskampaaniad on kõige kehvema mõjuga – nad tegelikult ei tööta,” nentis ta. Isegi kui arstid jagavad head infot, uputab sotsiaalmeedia ja internet selle kümnekordselt suurema infomüraga üle.
Lisaks ennetusele ja harimisele peaks Lao hinnangul rääkima rohkem ka libaravi tagajärgedest ehk sellest, mis juhtub siis, kui tõenduspõhisest ravist loobutakse. “On oluline tulla välja reaalsete lugudega,” ütles Lao. “Küsimus ei ole selles, mida ma valin, vaid selles, milline on tagajärg. Ja sellest tagajärjest tuleb rääkida.” Ta toonitas, et igaühe otsustusõigusega kaasneb vastutus, eriti kui sellest sõltuvad lapsed või teised pereliikmed.
Lõppkokkuvõttes on parim viis end libameditsiini eest kaitsta kriitiline mõtlemine. Lao soovitab iga nõuande puhul teha väikest detektiivitööd: “Veendu, et nõuandev isik oleks pädev. Sa ei lähe juuksurilt korstnapühkimise kohta küsima. Tee natuke tööd – kui jõudsid internetti, jõuad ka tema pädevuse uurimiseni”.