Vabas Eestis ei saa kedagi sundida lapsi saama, parimal juhul saab luua vaid tingimused, mis toetavad pere loomist. Selleks on vaja vanadelt meestelt märksa suuremat panust kui muretsemine, kirjutab Karl Lembit Laane.
Lugedes Raul Eametsa arvamuslugu sündimusest tuli meelde üks käibefraas Ameerika kultuuriruumist: “Rasked ajad loovad tugevaid inimesi, tugevad häid aegu; head ajad nõrku inimesi ja nõrgad raskeid aegu.”
Tõepoolest, Eametsal on õigus, et abielu ja laste saamist ei väärtustata enam samamoodi kui 30–40 aastat tagasi “vanal heal” Nõukogude ajal või vahetult pärast selle lagunemist. Nüüd, kui käes tunduvad olevat rasked ajad, ei jää noortel muud üle, kui eelneva põlvkonna vead parandada ning uusi häid aegu looma hakata.
Eamets muidugi kirjeldab täiesti õigesti, mis ohud madala sündimusega kaasnevad: rahvastik väheneb ja vananeb, avaliku sektori maksubaas aheneb, samal ajal kui kulud kasvavad; samuti pole kedagi ühel hetkel enam püssi alla kutsuda, kui sõjaks peaks minema.
Teiste sõnadega on lapsed asendamatu vara, milleta riik ja ühiskond toime ei tule ega kindlasti edene.
Parafraseerides aga USA majandusteadlast Nancy Folbret1, on lapsed avalik hüve, mille kulusid kantakse endiselt eraviisiliselt tasustamata hooletööna2, ning mida enam on nad muutumas avalikuks hüveks, seda enam muutub laste saamine ja vanemaks olemine avalikuks teenistuseks. Seega on parim viis soosida laste saamist viia selline erakulu võimalikult madalaks, kompenseerides nii sellega kaasnevaid otseseid kui ka alternatiivkulusid (karjäär, tervis, aeg, energia jne).
Augustis valminud sotsiaalministeeriumi dokument “Laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüs ja ettepanekud”3 kirjeldab 15 erinevat meedet, mida kasutusele võtta toetamaks perede toimetulekut, eluaseme leidmist, töö- ja pereelu ühildamist, vanemlust, tervist jne, ehkki neist mõne paslikkust või analüüsi ideoloogilist kallutatust võib kritiseerida.
Teise uuringu järgi peavad noored oluliseks, et tööturg pakuks lühemat ja paindlikumat tööaega ning mehed võtaksid rohkem enda kanda peamiselt naistele langevat koormust koduses tööjaotuses4.
Samamoodi on oluline tagada laste kasvatamiseks üldine sotsiaalne ja füüsiline taristu: kergesti kättesaadav lastehoid ja haridus, tervishoid ja eakate hoolekanne, samuti tugev sotsiaalne turvavõrk tagamaks majanduslik toimetulek ja kaitse vaesuse eest, puhas ja turvaline elukeskkond, jõuline kultuurielu jne. Ühesõnaga tugev heaoluriik.
Mida teeme aga meie? Ehkki hiljuti käis uudistest läbi ka vastupidine arvamus, ei ole me riigina läinud mitte liiga hoogu heaoluriigi ehitamisega, vaid selle lammutamisega. Kärpekäärid lõikavad kõikjalt peale riigikaitse, pidevalt flirditakse mõttega muuta mõni järjekordne avalik hüve tasuliseks ehk “suurendada eraraha kaasamist” (vt ka: Raul Eamets: tasuline kõrgharidus on tulnud, et jääda) ning riik hülgab järk-järgult kogu Eestit, mis pole Tallinn või Tartu.
Samuti võivad vanemad inimesed, need, “kes teavad, mis elus päriselt oluline on”, muidugi kliimakriisi üle irvitada, sest nemad ei ole seda omal nahal kogenud ega peagi, kuna selle tagajärgede saabumiseks on nad ilmselt juba surnud või meie tasustamata hoole all. Meie peame sedagi kokku keedetud suppi helpima.
Ei ole mõtet ennast petta lootusega, et noored ennast meeletult ohverdama hakkavad ning neelavad lihtsalt kõik laste saamisega seotud kulud niisama alla. Tsiteerides jälle Folbret, siis kui “enamik majandusteadlasi naeruvääristab utoopilist sotsialistlikku visiooni ühiskonnast, mis põhineb täielikult altruismil”, siis “kas utoopiline kujutlus perekonnast, mida kannab üksnes armastus, on kuidagi reaalsem”, eriti “majanduses, mis üha enam toetub üksikisiku karjäärile ning kus vanemlus näib lubavat moraalseid ja kultuurilisi hüvesid, kuid mitte majanduslikku tasu”5?
Nagu ka sotsiaalministeeriumi analüüsis nenditakse, on just “majanduslik heaolu kujunemas keskseks (järgmise) lapse saamise eelduseks”6.
“Kui aga võtta sündimuskriisi päriselt tõsiselt, siis nõuab see meeletult täiendavaid ressursse.”
Kui Eametsa-ealised tõesti sedavõrd altruistlikud on, siis ilmselt on võimalik seadustada surrogaatvanemlus ning lasta neil sealt edasi panustada lasta. Kui aga võtta sündimuskriisi päriselt tõsiselt, siis nõuab see meeletult täiendavaid ressursse, tõenäoliselt Eesti maksukoormuse viimist vähemalt Euroopa keskmiseni, kui mitte kõrgemalegi.
Kuna ülejäänutel on laste saamisega niigi raske, siis eelkõige tähendaks see just kõrgemaid tulu-, kapitali- ja varamakse neile, kes jaksavad seda enim kanda.
Kui pankade hallatavad pensionisambad ei ole suutelised täitma oma funktsiooni luua rohkem tootlust kui sealt inflatsiooniga kaob, nagu Eamets välja toob, siis järelikult on tegemist turutõrkega ning riik peab sekkuma, näiteks maksustades täiendavalt pankade kasumeid ja kasutades seda heaoluriigi pragude lappimiseks.
Midagi sellist aga naljalt ei kuule kelleltki peale ehk sotsiaaldemokraatide. Tundub, et sündimuskriisi teemal kipuvad vanad mehed kohe vait jääma, kui asi puudutab nende enda rahakotti, mitte noorte isiklikke valikuid.
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul annab meile tõesti sihi “tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Samas ütleb preambul selgelt, et see on riik, mis on “pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus”, olles rajatud “vabadusele, õigusele ja õiglusele”.
Vabas Eestis ei saa kedagi sundida lapsi saama; parimal juhul saab luua vaid tingimused, mis toetavad pere loomist. Selleks on aga vaja vanadelt meestelt märksa suuremat panust kui muretsemine.
5 Folbre, “Children as Public Goods”, 88–89.
6 “Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud”, 23.