Näidendi-Tarand ei kibele esialgu oma mälestusi jagama. Kuni tuleb välja, et tema tollased aruanded valitsusele on alles.
“See oli pärisasi,” kinnitas Tiit Palu. “Küsisin Indrekult, kus on aruanded valitsusele. Indrek otsis siit ja sealt, talle öeldi, et neid ei ole. Sest Tiit Pruuli, tolleaegne peaministri nõunik, ütles, et need tuleb lihtsalt ära hävitada. Ja siis need leiti üles. Ma käisin neid riigikantselei arhiivis lugemas. Üks inimene istus kõik need kolm tundi juures, pildistada ei tohtinud, konspekteerisin tohutu kiirusega.”
Mõned tsitaadid aruannetest kõlavad ka laval. Aga palju huvitavat jäi kasutamata. Näiteks Dmitri Rogozini käik Narva. Sellesama Rogozini, kes on olnud Venemaa asepeaminister ja riikliku korporatsiooni Roskosmos juht ning sai mõne aasta eest Donetskis ukrainlaste suurtükitules haavata, kui ühes restoranis oma sünnipäeva tähistas.
“Tarand tuli teksades ja pusaga. See muidugi volikogu liikmetele ei meeldinud”
Teiste seas käib dokumentaallavastusest läbi Narva kauaaegse linnasekretäri Ants Liimetsa nimi. Laval nähtu oli parem, kui ta oskas oodata. Milliseid mälestusi see pinnale tõi?
Ants Liimets. Foto: Ilja Smirnov | 5229311@gmail.com | +3725229311
“Olin 1993. aasta jaanuarist linnapea abi ja valitsuskomisjoni konsultant. [Valitsuse nõunik] Aimar Altosaar võttis mu konsultandiks, sest ei viitsinud ise kohal olla, ja mina hakkasin siis linnavalitsuses kodanikke vastu võtma.
Alguses öeldi mulle Raivo Vare [endine kõrge riigiametnik, hilisem ettevõtja − toim.] kaudu, et tulen Narva abilinnapeaks. Mina mõtlesin, et no Vladimir Mižui ei võta mind küll abilinnapeaks, miks ta peaks.
Aga kui Mižuiga oli esimene vestlus, siis ta ütles, et tulen linnapea abiks. Sellega ma olin nõus ja ma saingi olla linnapeale abiks. Vähemalt siis, kui linnapea läks Laari juurde vastuvõtule ja tal tuli autos üks nööp eest ära. Aga minul kui endisel Nõukogude ohvitseril oli mütsi sisse pandud niit ja nõel. Mižui oli muidugi üllatunud ja tema proua õmbles nööbi tagasi.
Mižui oli pragmaatik ja kui ta sai teenete eest Eesti kodakondsuse, läks ta rahulikult Rootsi komandeeringusse, kui pinged tõusid.
Mida ma mäletan Indrek Tarandi tulemisest? Võtsin oma märkmiku lahti 1993. aasta pealt. Juulikuu algusesse on märgitud, et Tarand tuleb esmaspäeval kell kolm minu juurde.
Tarand muidugi oli väga ekstravagantne. Mina käisin kogu aeg lipsu ja valge särgiga, aga Tarand oli teksades ja pusaga ning see muidugi volikogu liikmetele absoluutselt ei meeldinud.
Kui referendum oli toimunud, läksin mina puhkusele. Ja kui tulin puhkuselt tagasi, tegeles Tarand valimistega, Narva eesti seltsi valimisliidu moodustamisega, mis oli edukas. Selles volikogu koosseisus oligi eestlaste arv kõige suurem.”