Kui Jarmuschit on üldjuhul huvitanud erinevad äärealad, olgu need geograafilised, kultuurilised või eksistentsiaalsed, siis seekord pöörab ta pilgu millelegi näiliselt kõige tuttavamale: perekonnale. Seejuures võtab ta millegi, mis justkui peaks olema inimesele kõige lähedasem, ja muudab selle kaugeks, kalgiks, kohati isegi ebameeldivalt piinlikuks ja võõraks.
