Väikesekasvuline Pähkelgi ei teinud teist nägu. Kui mõni suurem koeravolask finiši järel isukalt vett jõi ja nagu mõni tippsportlane väsinult külili viskas, ei vaadanud Pähkel kausside poolegi ja liputas rõõmsale perenaisele saba.
«Tegelikult oli see kerge pilkega öeldud,» võttis Tarlapi muigama, kui võistluste kommentaator Vahur Mäe läbi mikrofoni üle staadioni teadustas, et üks võistleja oli raske raja liiga kergeks tembeldanud.
Sakust pärit Tarlapi sõnutsi on Jõulumäe rajad talle tuttavad juba lapsest saati ja ta on nendel suusatanud määratul hulgal kilomeetreid.
Ehkki Luitejooksu koertekrossi rada pole kergemate killast, sellisena see Tarlapile meeldibki. «Siin on liiva, asfalti ja metsaalust,» selgitas ta. «Mõnusalt vahelduv.»
Tarlapi jutu järgi tuli ta Luitejooksu koertekrossile koos sõbrannaga, kes osales sellisel võistlusel esimest korda ja suuri sihte ta tulemusele ei seadnud. «Tulime rohkem tšillima,» seletas ta, märkides, et keskmine kilomeetri aeg, kuus minutit ja üks sekund peale, oli üle ootuste hea. «Kuna tulime siia koos sõbrannaga, kes oli rajal esimest korda, siis oli eesmärk, et me ei kõnni kordagi.»